Jenő Rejtő «Vesztegzár a Grand Hotelben»

Mäletan, et nõuka ajal oli iga vähegi põnevam tõlkelugu ilmvõimatu defitsiit... ja kui see veel sarjas ilmus, siis seda enam. Ilmselgelt pingutati omal ajal tiraažidega üle ning paljud juhmardid ostsid raamatuid lihtsalt seepärast, et oli defitsiit ning raha oli palju ja mõistust nappis. Millega muidu seletada tõsiasja, et tänapäeval võib menusarja «Mirabilia» köiteid osta vabalt ja naeruväärse hinnaga. Näiteks Jenő Rejtő romaani «Karantiin Grand Hotelis» (Vesztegzár a Grand Hotelben) suhteliselt korraliku eksemplari ostsin miski näruse paarikümne krooniga. Trükiarv 60 000 oli siis ka ülipopulaarse sarja puhul ilmseks liialduseks.



Eks analoogne olukord on ilmselt ka teistes postsotsialistlikes riikides. Näiteks sotsialistlikus Ungaris ilmus seesamune romaan kolme erineva kaanepildiga sarjas «Albatrosz», mida võiks nimetada ka meie «Mirabilia» vanemaks vennaks. Tiraažid olid sarjal suured ja raamatud levisid ka Ungari piiridest kaugemal... näiteks just keskmisest väljaandest on tehtud ka eesti tõlge. Tänapäeval on aga neid raamatuid igas vähegi korralikumas ungarikeelses wõrgupoes.

Jenő Rejtő (1905-1943) on ungari kirjanik, kes kirjutas humoorikaid näidendeid ning sopakalikke ja paroodiamaigulisi põnevusromaane. Viimased avaldas ta enamjaolt pseudonüümi P. Howard all ning just seepärast on sageli raamatukaantel ka kaks autorit. Romaan «Vesztegzár a Grand Hotelben» ilmus esmakordselt 1939. aastal.

Siis tuli aga sõda, autori surm ja äärmiselt värdjalik ja Nõukogude Liidu mõjuline sotsialistlik kord ning Jenő Rejtő taolisele tegelasele polnud sellises aegruumis kohta. Pärast 1956. aastat kirjanik otsekui taasavastati ning sellest alates on ta romaane ikka ja jälle uuesti avaldatud. Vasakul ongi siis ajaloolise 1957. aasta uustrüki kaanepilt.

Romaan oli sedavõrd menukas, et 1963. aastal valmis sellest ka film «Meztelen diplomata», mida nõukogude Eestis näidati pealkirjaga «Alasti diplomaat». Paremal siis kaader üsna filmi algusest, kus Maudi hottelitoa kapist väljub pidžaamas noormees, kel lambivari peakatteks.

Filmi pole ma näinud, aga romaani olen küll kaks korda lugenud. Kohe pärast ilmumist ja teistkordselt siis eile. Hoogne ja uljas lugu, kus ülimalt umbsõlmes intriig, palju sõgedaid tegelasi ja jaburaid situatsioone. Eks sündmuste käigule annab kõvasti vunki juurde tõsiasi, et ühel kesksel tegelasel on suhteliselt napilt riideid seljas ning lisaks kõigele muule, peab ta kogu aeg endale hankima uusi kehakatteid.

Ma ei saa öelda, et teine lugemine oleks nüüd suur pettumus olnud, aga seda võin küll öelda, et mälestused esimesest lugemisest olid kuidagi uljamad. Võimalik, et polnud parim päev lugemiseks, aga oma ülesande see korduslugemine täitis. Tuletas sisu meelde ja tegi tuju paremaks. Ilmselt on ka teraapiline lisaväärtus põhjuseks, et miks romaanist on valminud ka täispikk koomiks (pilt vasakul) ja audioraamat (pilt paremal).

Romaan on raamatukaante vahele saanud vähemasti inglise, prantsuse ja vene keeles... prantsuse keeles ilmus see veel ka 1965. aastal ajalehes «L'Humanité» järjejutuna. Tänapäeva Ungaris pole kordustrükkidest samuti puudus, mida tõestab kaanepiltide rida allpool.



Loomulikult on väljaandeid rohkem, kui siin postituses kaanepilte, sest tegu paistab olevat ülimenuka romaaniga. Öeldakse ju ka eesti tõlke järelsõnas, et Jenő Rejtő romaanid on eriti populaarsed koolipoiste ja haritlaste seas... et esimesed hindavad süžeed ja teised stiili. Kahjuks on eesti tõlge pisut puine... vähemasti ei täheldanud ma seal stiili, mida hinnata.

Kui ma otsisin wõrgust ungarikeelsete väljaannete kaanepilte, siis sattusin ka ühe verivärske lavastuse peale, mis põhineb sel romaanil. Kes ungari keelt oskab võib lavastusest lugeda siit. Romaani täieliku teksti leiab aga siit.

Taustaks: Sex Gang Children «Oh Funny Man»