Antoloogia «Ваш друг Джек Потрошитель и другие рассказы» (1991) on tüüpiline omaaegse vene kirjastusbuumi toode. Või siiski mitte tüüpiline? See kuuekümneneljaleheküljeline vihik oli esimene sarjas «Библиотека Ужасов». Tüüpiliseks teeb üllitise polügraafiline ja toimetuslik minimalism... ebatüüpiliseks teeb aga hea valik ja tõlgete tase. Tundub, et kirjastusürituse taga olid tõlkijad ise, sest antoloogia koostajad Sjuzanna Alukard ja Vadim Tereštšenko on ühtlasi ka kõikide juttude tõlkijad.Antoloogia esimene jutt on Robert Blochi üks kuulsamaid lühilugusid «Yours Truly, Jack the Ripper» (1943) ning on ühtlasi ka üks kuulsamaid Jack Rappija teemalisi jutte. Absoluutne klassika ja minu õuduslugude TOP10 on ka kindlasti üks koht kus see lugu end väärikalt tunneb.
Teise jutu autoriks on keegi Charles Braunstone ning ausaltöelda on jutu «Suitable Applicant» (1967) autorlus on ka ainus, mis ma sellest kodanikust tean. Jutt ise on selline jõhker ja rets lugu, kus oma etteaste teevad ajust vaesed tibid, tiirased vanamehed ning kirurgilised ja kulinaarsed liialdused. Kõrvalolev illustratsioon peaks piisavalt kujundlik olema. Pildi autoriks on Vladimir An ning see illustreeris jutu taastrükki antoloogias «Фата-моргана 5» (1992).Antoloogia viimaseks tekstiks on Basil Copperi «The Janissaries of Emilion» (1967). Meeldejääv lugu, mis omal ajal oli mul esmatutvuseks selle kirjaniku loominguga. Teemaks siis unenägude reaalsus ja kombatavus... vähemasti jutu peategelase jaoks omas üks järgnev unenägu absoluutselt reaalset ja verist lõppu.
Sarjas «Библиотека Ужасов» ilmus aastail 1991-92 neli vihikut õuduslugudega ning neid anti tõenäoliselt välja just rahateenimise eesmärgil. Igatahes jõuti nelja vihikuga niikaugele, et 1993. aastal jätkas sama meeskond juba nelja korraliku kõvakaanelise raamatuga. Ka neid ilmus neli ning just neljandas, mil «Ночь живых мертвецов» pealkirjaks, taasavaldati ka kõik kolm selle antoloogia juttu. Kahjuks jäi see neljas kõvakaaneline raamat selle meeskonna viimaseks raamatuks. Mis iseenesest on kurb, sest Sjuzanna Alukard ja Vadim Tereštšenko tegid head tööd vene keeles lugejale anglo-ameerika õuduse tutvustamisel. Tundub, et nad olid oma ajast lihtsalt pisut ees...Taustaks: Dreadful Shadows «Mortal Hope»
No comments:
Post a Comment