Kolm, mis viimati...

Siin siis vahepeal ajalehes «Postimees» ilmunud asjad.

Juuni algus. Väike sidebar «Õudukaid tuleb lugeda uskudes», mis on täienduseks tekstile «Õudus ja hirm sünnivad piiride varisemisest», mille autoriks on Urve Eslas. Samas lehes ja samal teemal veel ka intervjuu Raul Sulbiga «Reaalne elu on piisavalt kole ja õuduskirjandust pole vaja? Õudukad on meelelahtus!» ja «Hirm muutuste ees on elu loomulik osa», viimase autoriks Sergei Tiganik.

Juuni lõpus aga «Detektiivžanri topeltmandumine».

Eelmisel nädalal aga intervjuu «Ulmekirjanik Veiko Belials aina nooreneb». Intervjuud võib minu tekstiks lugeda ikka väga suurte mööndustega, sest põhiosa moodustab juubilari enda jutt ning sidebarid pärinevad Liisi Ojamaa ja Indrek Hargla sulest.

Taustaks: Phillip Boa & The Voodooclub «I Don't Need Your Summer (Live)»

Wolfgang Held «Das Licht der Schwarzen Kerze»

Sattusin circa kuu aega tagasi raamatupoes portsu nõuka-aegsete krimi- ja põnevusromaanide peale. Teiste omasuguste seas oli ka romaani «Das Licht der Schwarzen Kerze» (1967) eesti tõlge «Must Küünal», mis ilmus sarjas «Mirabilia» 1981. aastal ning mille autoriks on Wolfgang Held. Olin tahtnud ammu seda romaani üle lugeda, sest nolgieas loetust oli mällu jäänud meeldivalt küüniline mälestus. Etteruttavalt võin ka öelda, et isegi 2006. aastal polnud see romaan halb tekst lugemiseks.

Kuigi kirjaniku ametlik koduleht annab romaani esmailmumisaastaks 1973, arvan siiski, et see on vale. Üks põhjus niimoodi arvata on juba esimene kaanepilt postituse algusest, mis pärineb romaani 1969. aasta trükist. Vähemasti müüdi seda ühel internetioksjonil 1969. aasta trüki pähe? Ja mitmel wõrguoksjonil on müügis 1967. aastast pärit esmaväljaanded. Paremal võib näha 1980. aasta kõvakaanelist uustrükki ning üleval keskel sellesama väljaande pehmekaanelist varianti. Eestikeelne märgib selle Militärverlagi väljaande ka raamatuks, millest tehti tõlge maakeelde. Tõlge tehtigi sellest väljaandest, sest ka eestikeelses raamatus olevas originaalpealkirjas esineb seesama viga: sõna «Schwarzen» on pealkirjas väikese tähega! Viimase kaanepildi kohta mul igasugune info puudub... võibolla on see just selle (ilmselt viimase) 1995. aasta väljaande kaanepilt.

Kõrvalolev 1973. aastal ilmunud ungarikeelse tõlke kaanepilt kinnitab samuti arvamust, et romaan on vanem, kui väidab autori ametlik koduleht. Raske uskuda, et romaan veel samal aastal ungari keelde tõlgiti. Seda enam, et ungarlased olid piisavalt isepäised ning ideoloogiline surve oli nende kirjastuselule ka tunduvalt väiksem. Pealegi, kes oleks pidanud seda survet avaldama, sest minu andmetel antud romaani pole vene keelde isegi tõlgitud.

Varasema ilmumisaasta kasuks räägib ka fakt, et 1972. aastal valmis kolmeosaline telefilm «Das Licht der Schwarzen Kerze», mis endistes sotsialistliku sõprusühenduse maades oli paras menufilm. Mingis saksa- või poolakeelses foorumis võrreldi seda õndsa ohkega suisa tuntud tankistide-ja-koera-filmiga. Kõrval ongi telefilmi DVD kaanepilt, mis üldiselt näeb küll selline välja, et võiks arvata, et see kolmeplaadiline väljalase on miski poolpõrandaalune üllitis. Kuid, kes teab..?

Kindlasti tõstis sedavõrd menukas film ka romaani populaarsust... vähemasti kõik minule teadaolevad tõlked pärinevad filmijärgsest ajast. Kasvõi see tšehhikeelne, mille kaanepilt kõrval näha. Eesti tõlke ajendiks ilmselt film ei olnud, sest kui seda oleks ETV-s või Kesktelevisioonis näidatud, siis oleks ma ilmselt seda näinud. Sel ajal sai ikka igale välisfilmile teles pilk peale visatud, sest neid oli ju vaid paar ühikut aastas. Küll aga kannatab eestikeelne väljaanne mõningase kiirustamise (või lohaka toimetamise) käes. Impressumis on pealkiri valesti: sõna «Küünal» on väikese tähega. Esineb ka muid küsitavusi...

Romaani sisust polegi ma kirjutanud ja pole põhjust, sest teos on ju 60-tuhandelises tiraažis ka eesti keeles ilmunud. Mainiks vaid niipalju, et kuigi raamatu on kirjutanud endise Ida-Saksa kirjanik ning teos on selline punase alatooniga põnevik, ei sega see siiski lugemist, sest tegu on lihtsalt mõnusa ja hoogsa sopakaga. Eraldi plussidena tooks välja hea kompositsiooni ja ühtlaselt üleval hoitud pinge ning selle, et pahad ei ole miskid karikatuursed või deemonlikud tüübid ja head ei ole miskid pateetilis-abstraktsed ideaalkonstruktsioonid. Romaanis tegutsevad siiski lihast ja luust inimesed, kel kõigil on omad puudused ja voorused. Lisapunkt veel küünilis-sadistliku huumori eest!

Taustaks: Feindflug «Lagerhaft»

Reede: neegripäev

Aru ma ei saa, et miks TV3 näitab igal reedel neegrifilme?

Taustaks: Feindflug «Sturmwalze(r)»

Don't Come Knocking (2005)

TV3 mõnikord suisa üllatab!

Sattusin eile õhtul pooljuhuslikult telekat vaatama ning nägin väikeste kadudega ära filmi «Don't Come Knocking» (2005). Väikesed kaod tähendavad seda, et ma ei näinud algust. Filmi vaatasin täiesti puhta lehena, sest ma ei teadnud sellest filmist midagi ning vaatama sundis lihtsalt meeleolu ja muusika.

Sattusin vaatama just sellest hetkest, mil peategelaseks olev filminäitleja Howard Spence on filmivõtetelt jooksu saanud ning teostas parajasti miski taadiga rõivaste vahetamise diili. Howard Spence'i mängis Sam Shepard ja eks see kinnistas mind samuti teleka ette. Tim Roth mängib aga seda tegelast, kes Howardi võttepaika tagasi peab toimetama... suht võõrik kuju oli. Kui Howard Spence oma ema juurde jõuab, siis kuuleb, et paarkümmend aastat tagasi oli emale helistanud üks naine, kes väitis, et on Howardi lapse ema.

Ühes Montana osariigi väikelinnas kohtubki Howard taas Doreeniga, oma poja emaga. Doreeni rolli esitab võrratu Jessica Lange. Kõrvaoleval pildil on siis näha Howardi poeg (kitarriga ludri), oletuslik tütar (istub) ja poja tüdruksõber.

Ah, ma võiks ju siin pikalt rääkida, aga see pole film, kus rääkimine aitaks. Vaadata tuleb! Minu jaoks käesoleva aasta üks parimaid elamusi... täitsa mõnus oli üle hulga aja vaadata mingit täiskasvanute filmi, kus samas saadi hakkama igasuguse kunstitaotlusliku jamata. Eks lavastaja Wim Wendersi nimi lubab ka midagi.

Mõned lingid kah! Ametlik kodukas, filmist Wim Wendersi kodukal, filmi levitaja kodukas ning loomulikult Wikipedia kirje. Noh, et kui on soov midagi veel asjast lugeda ning reklaamjuppe ja pilte vaadata.

Taustaks: Diorama «Leaving Hollywood»

Saaremaa Laevakompanii, mu eesel!

Saaremaa Laevakompanii ikka oskab reisule vürtsi anda!

Mulle just helistati ja räägiti, et kuidas taas ei oodanud praam liinibussi ära ning väljus enne ettenähtud kellaaega. Praamifirma tegelastel jäi veel õigust ülegi ning väideti bussijuhile, et hoopis too hilines. Tore on! Tegelikult ei hilinenud ning kui buss kassani jõudis, siis oli visuaalselt näha, et praam oli umbes juba kümme minutit merel olnud.

Meenub samasugune juhtum, kui ma eelmisel aastal tulin Tallinnast matustelt ning praam samuti veerand tundi varem läks ning siis me poolteist tundi sadamas pidime passima. Mul oli siis eriti nürbe seis, sest pidin Kuressaares teisele bussile ümber istuma ja see teine buss oli ka päeva viimane. Eks mul tuli siis inimene autoga vastu helistada.

Üldiselt olen ma aru saanud, et liinibussid ja nendega reisijad ei ole Saaremaa Laevakompanii jaoks olulised kliendid... ikka pigem kaubaautod ja pühadeks läbustama sõitvad rullod.

Taustaks: Mondblut «Desolation»

Antoloogia «Ваш друг Джек Потрошитель и другие рассказы»

Antoloogia «Ваш друг Джек Потрошитель и другие рассказы» (1991) on tüüpiline omaaegse vene kirjastusbuumi toode. Või siiski mitte tüüpiline? See kuuekümneneljaleheküljeline vihik oli esimene sarjas «Библиотека Ужасов». Tüüpiliseks teeb üllitise polügraafiline ja toimetuslik minimalism... ebatüüpiliseks teeb aga hea valik ja tõlgete tase. Tundub, et kirjastusürituse taga olid tõlkijad ise, sest antoloogia koostajad Sjuzanna Alukard ja Vadim Tereštšenko on ühtlasi ka kõikide juttude tõlkijad.

Antoloogia esimene jutt on Robert Blochi üks kuulsamaid lühilugusid «Yours Truly, Jack the Ripper» (1943) ning on ühtlasi ka üks kuulsamaid Jack Rappija teemalisi jutte. Absoluutne klassika ja minu õuduslugude TOP10 on ka kindlasti üks koht kus see lugu end väärikalt tunneb.

Teise jutu autoriks on keegi Charles Braunstone ning ausaltöelda on jutu «Suitable Applicant» (1967) autorlus on ka ainus, mis ma sellest kodanikust tean. Jutt ise on selline jõhker ja rets lugu, kus oma etteaste teevad ajust vaesed tibid, tiirased vanamehed ning kirurgilised ja kulinaarsed liialdused. Kõrvalolev illustratsioon peaks piisavalt kujundlik olema. Pildi autoriks on Vladimir An ning see illustreeris jutu taastrükki antoloogias «Фата-моргана 5» (1992).

Antoloogia viimaseks tekstiks on Basil Copperi «The Janissaries of Emilion» (1967). Meeldejääv lugu, mis omal ajal oli mul esmatutvuseks selle kirjaniku loominguga. Teemaks siis unenägude reaalsus ja kombatavus... vähemasti jutu peategelase jaoks omas üks järgnev unenägu absoluutselt reaalset ja verist lõppu.

Sarjas «Библиотека Ужасов» ilmus aastail 1991-92 neli vihikut õuduslugudega ning neid anti tõenäoliselt välja just rahateenimise eesmärgil. Igatahes jõuti nelja vihikuga niikaugele, et 1993. aastal jätkas sama meeskond juba nelja korraliku kõvakaanelise raamatuga. Ka neid ilmus neli ning just neljandas, mil «Ночь живых мертвецов» pealkirjaks, taasavaldati ka kõik kolm selle antoloogia juttu. Kahjuks jäi see neljas kõvakaaneline raamat selle meeskonna viimaseks raamatuks. Mis iseenesest on kurb, sest Sjuzanna Alukard ja Vadim Tereštšenko tegid head tööd vene keeles lugejale anglo-ameerika õuduse tutvustamisel. Tundub, et nad olid oma ajast lihtsalt pisut ees...

Taustaks: Dreadful Shadows «Mortal Hope»

Ulme uus definitsioon

Isamaa ja Res Publica liitu esindav riigikoguliige Indrek Raudne nimetab põllumajandusminister Ester Tuiksoo riigi rapsitootja Weroli teemalisi selgitusi ulmekirjanduseks.

Ma ei tea, mida Tuiksoo on öelnud, aga iga jama ka nüüd ulmekirjandus pole... Raudne võiks veel koolis käia! Lugu ise siin.

Taustaks: Diorama «Kain's Advice»