Pildiline abimaterjal fantasyhuvilistele

Taustaks: Letzte Instanz «Love is a Shield»

Maha Savisaar!

Ajal, mil Eesti rahvas peab toetama oma valitsust ning mõistma kategooriliselt hukka mitu ööd kestnud marodööritsemise, tegeleb Tallinna linnapea jõudsalt Eesti riigiesindajate mustamise ning marodööride õigustamisega.

Tallinna linnapea suutmatus teha koostööd vabariigi valitsusega, oskamatus käituda diplomaatiliselt ning tahtmatus võtta enesele vastutust, mis kaasneb linnapea ametiga, on teinud Edgar Savisaarest mehe, kes ei ole vääriline Eesti Vabariigi pealinna juhi kohale.

Eesti Rahvuslik Liikumine alustas 29. märtsil, 2007. aastal allkirjade kogumise pöördumisele ning nimetatud pöördumine koos allakirjutanute nimedega edastatakse Eesti Rahvusliku Liikumise poolt Harju maavanemale ja vabariigi valitsusele.

Allkirja saad anda siin: http://mahasavisaar.rahvuslikliikumine.ee/

Taustaks: J.M.K.E. «Savist saar»

VasakSirje läks vist närvi

Tundub, et Vasakpartei esinaise adekvaatsusele on pronkstiblaga seotud sündmused oma sügava jälje jätnud.

Ma ei väidagi, et vasakSirje oleks kogu aeg adekvaatset juttu ajanud (ning milline vasakpoolne seda teebki), aga viimastel päevadel on ta sõnavõtud ikka suisa skisoidseks muutunud. Küll tunneb ta kaasa tagakiusatud tibladest marodööridele, küll näeb ta Eestis politseiriiki... samas aga teeb sellesamale politseile avalduse, kui miski värdparkija tema maja juures murule pargib.

Eile läks asi suisa naljakaks: esinaine kustutas mu kommentaari enda blogis. Ja ilmselt ei kustutanud seetõttu, et ma panin ta ühte patta tibladest marodööridega. Põhjuseks sai siiski märkus südamest ja ajudest ning nende puudumisest seoses vasakpoolsusega.

A man who is not a socialist at twenty has no heart. A man who still is a socialist at forty has no head.

Tõsi, mina mäletasin, et see ajupuudulikkus algas juba kolmekümneselt.

Lause autoriks on enamike allikate alusel prantsuse riigimees Georges Clemenceau. Kuid on ka teistsuguseid arvamusi ning Google'i otsing annab igasuguseid vasteid ja selgitusi.

Taustaks: Velikije Luki «Laul nõukogude aatomist»

Savisaar, HÄBI!

Link: Savisaar, HÄBI!

Taustaks: J.M.K.E. «Savist saar»

Kristiina on tubli!

Ma olen Kristiina Ojulandi ikka suhtunud kui miskisse blondi eurohiirde. Aga näe, kust tuleb juba mitu nädalat selget suhtumist ja arukaid avaldusi. Ei tea, kas on lapsepõlv Kohtla-Järvel aidanud kaasa, et kodanik omab klaari ja illusioonivaba suhtumist tibladesse.

Kõiksepealt hakkas Kristiina Ojuland mulle positiivselt silma sellega, et märkis riigitelevisioonis kenasti ja viisakalt ära kamaiitide riigi- ja rahvareetliku olemuse. Kena ja tasakaalukas mõttekäik pälvis muidugi oodatult kamaiitide valedega vürtsitatud sopapildumise.

Seoses nö. antifašistliku tegevuskunstiga pealinna tänavatel on Kristiina Ojuland veel kaks toredat mõtet avaldanud. Et riigile vaenulikud marodöörid võiks riigist välja saata ning õpilasi mässama vedavad vene koolide õpetajad ei tohiks küll enam pedagoogi ametis olla.

Ise arvan, et sellised õpetajad tuleks kohtu alla anda... ning tegelikult võiks ka venekeelse koolihariduse Eesti Vabariigis likvideerida. Selle hariduse viljad on viimastel õhtutel ju tänavatel kenasti näha olnud!

Taustaks: Velikije Luki «Õnn on elada me maal»

Toetan Vabariigi Valitsust!

Pronkstibla on läinud!

Nüüd võiks need muud tiblad ka ära saata... sinna ida poole, kus asub see õnnistatud Rossija, mida marodööride haudu «kaitsvad» marodöörid sõnas ja teos ülistasid... ja sinna võiks saata ka allesjäänud kamaiidid... las jutlustavad seal seda sõprust ja antifašismi.

Tegelikult oli suhteliselt jõrm elamus, kui eile õhtul telekapulti klõpsides sattusin kaadritele põlevast kioskist ja marodööritsevatest tibladest.

Ma ei ole küll reformi toetaja, aga Ansip ja sõbrad pälvisid viimase kahe ööpäevaga küll minu täieliku heakskiidu... korralikult planeeritud ja läbiviidud üritus!

Ja kestev kiiduavaldus marodööritsevatele tibladele, kes oma tegevusega tabasid kohe kahte kärbest. Et tõmbasid vee peale kogu sellele pronkspuusliku kaitsmise üritusele ja loodetavasti hävitasid ka alalhoidlike ja tiblameelsete eestlaste illusioonid teemal «Okupantide lõimumise võimalikkusest Eesti Vabariigis».

Taustaks: Velikije Luki «Õnn on elada me maal»

Kurt Vonnegut «Unready to Wear»

Kurt Vonneguti jutt «Unready to Wear» ilmus esmakordselt ajakirja «Galaxy Science Fiction» 1953. aasta aprillinumbris ning oli ühtlasi ka esimene Vonneguti jutt, mis ulmeajakirjas ilmus. See on ka peamine põhjus, miks antud juttu meenutada. Kõrvalolev Art Sussmani illustratsioon pärineb samuti sealtsamast ajakirjast.

Ei viitsi jutust pikemalt kirjutada, sest olen seda täna juba teinud ning võimalik huviline võib lihtsalt klõpsata pealkirjale eelmises lõigus.

Olen seda juttu ka ligi paarkümmend aastat tagasi vene keeles lugenud. Tõlke pealkirjaks oli «Люди без тел» ja loetud sai seda antoloogias «Невероятный мир: Сборник зарубежной фантастики» (1991). Nüüd inglise keeles üle lugedes avastasin, et nõukogude lugejate jaoks juttu miskipärast tsenseeriti... eriti lõppu.

WHEN we got home, the Pioneer Day Parade was just breaking up at the local storage center, and the Parade Marshal got out of his body and apologized to me for acting the way he had.
"Heck, Herb," I said, "you don't need to apologize. You weren't yourself. You were parading around in a body."

Vene keeles lõppes jutt siin ära... originaalis läks aga pisut veel edasi...

That's the best part of being amphibious, next to not being afraid — people forgive you for whatever fool thing you might have done in a body.
Oh, there are drawbacks, I guess, the way there are drawbacks to everything. We still have to work off and on, maintaining the storage centers and getting food to keep the community bodies going. But that's a small drawback, and all the big drawbacks I ever heard of aren't real ones, just old-fashioned thinking by people who can't stop worrying about things they used to worry about before they turned amphibious.
As I say, the oldsters will probably never get really used to it. Every so often, I catch myself getting gloomy over what happened to the pay-toilet business at took me thirty years to build.
But the youngsters don't have any hangovers like that from the past. They don't even worry much about something happening to the storage centers, the way us oldsters do.
So I guess maybe that'll be the next step in evolution — to break clean like those first amphibians who crawled out of the mud into the sunshine, and who never did go back to the sea.

Taustaks: Phillip Boa & The Voodooclub «Get Terminated (Live)»

Innokese kaitseks

Alustama peaks vist sellest, et ma olen kunagi ammu Ingridi kolleeg olnud... tõsi, perekonnanimi oli tal siis veel Veidenberg.

Antud tõsiasjast lähtuvalt loen ma ka Innokese päevikut pisut teise pilguga. Kui enamus blogijaid (vähemasti need, kes vaevunud midagi arvama) suhtuvad mainitud päevikusse kui miskisse rämedasse sopapildumisse või kui mõnusassse huumorisse, siis minu jaoks on seal ikka kuratlikult palju äratundmisrõõmu. Midagi on jäävat!

Järgmise loogilise sammuna võiks Innokene selle materjali raamatuks vormistada. Kohtukulli vältimiseks oleks arukas nimed ära muuta. Eesti on nii väike, et prototüüpide leidmine ei tohiks erilist vaeva nõuda. Pealegi meeldib albil ja kõmujanulisel inimesel seostada raamatuid autori reaalse eluga ning prototüüpide otsimine on paljudele lugejatele suisa lisamõnuks. Seekord oleks siis vähemasti põhjust otsida. Pealkirjaks võiks aga saada «Mehena surnud».

Taustaks: The Sisters Of Mercy «Driven Like The Snow»

2046 klipp

2046 (2004)

Õnnestus lõpuks näha filmi «2046» (2004).

Muljed on vastandlikud, aga positiivsed. Ainus tõeline tõrvatilk meepotis oli filmi žanriline määratlus. Film ei ole ulme! Ei SF, ei fantasy. See, et filmi peategelane kirjutab ulmelisi lemberomaane... see ei tee filmi ulmeks. Isegi siis mitte, kui filmis on pikki katkendeid sellisest romaanist.

Sedapuhku ei saa hämamist žanriga isegi kohalike «meistrimeeste» süüks panna, sest odav balti DVD kordab lihtsalt püüdlikult muu maailma juttu. Tõsi, inglisekeelses Wikipedia kirjes oldi pisut ettevaatlikumad ning öeldi: «/.../ but also includes some science fiction elements.» See oli igatahes ausam, kui vahutamine tulevikku kihutavast rongist ja inimesest, kes tahtis tulevikust tagasi tulla. Jah, ma saan aru, et selline film on müügimehe õudusunenägu... kuid müügimehe probleemid ei peaks muutuma vaataja probleemideks.

Kohaliku DVD puhul tahaks ära märkida veel iseäranis jaburat reklaamlauset. «Unustage kõik, mis te teadsite siiani Wong Kar-Wai'st...» Mind täitsa huvitab, et mis see kõik on, mida eesti vaataja teadis Wong Kar Wai'st?

Kui aga distantseeruda turunduslikust valest, siis on võimalus vaadata suurepärase pildi, hurmava muusika ja võrratute näitlejatöödega suhtedraamat. Lihtsalt istud/lamad ning vaatad ja naudid. Soovitav muidugi mitu korda vaadata, sest järgmistel vaatamistel ei pea enam sedavõrd pingsalt jälgima sisu ja võib keskenduda detailidele... sest on millele keskenduda.

Ilmselt oleks arukas kõigepealt vaadata filme «A fei jing juen» (1991) ja «Fa yeung nin wa» (2000), millega «2046» (2004) moodustab midagi triloogiataolist. Mina polnud neid varasemaid näinud ja ei saaks öelda, et see seganuks.

Taustaks: Shigeru Umebayashi «2046 Main Theme (With Percussion)»

Cat Rapes Dog «Moosehair Underwear»

Paberid posti

Nagu alati, nii ka seekord. Ikka viimastel päevadel! Täitsin taaskord Autorihüvitusfondile avalduse, mille alusel peaks siis suve keskel raha laekuma. Teisisõnu mingi raha, selle eest, et on laenutatud raamatuid, mille juures mina autorina tegev olnud. Kuna eelmine aasta midagi ei ilmunud, siis peaks summa paar tuhat vähem olema. Ei ilmunud paljuski just seetõttu, et suuremad asjad on tegemisel...

Taustaks: Cat Rapes Dog «Moosehair Underwear»

Saul Talve kiri, ehk Mats olevikust

Kirjutasin eelmine kuu siin ühest jaburast juhtumist. Lugu sai endale ka järje, sest solvatud Saul Talve «õnnistas» mind erakirjaga.

Kiri ise selline:

Tere Jüri Kallas,

lugesin just lehekülge teie blogi aadressilt http://ulmeguru.blogspot.com/2007/03/saul-talve-lugejakiri-ehk-mats.html

Olen teie kirjutisest hämmastunud. Kui seadus ütleb, et autoril on õigus kirjutisi tagasi võtta ilma igasuguse põhjenduseta, siis milles probleem? Ma ei taipa, miks te minu soove isikliku rünnakuna võtate ja minu aadressil mõnitavat teksti lennutate. Kelleks te ennast peate? Ma ei palunud Algernoni koduleheküljelt seosed kustutada selleks, et teie selle informatsiooni oma blogisse ümber tõstaksite.

Ütlen täitsa siiralt, et mul pole ei teie ega ulmeklubi vastu mitte midagi. Soovisin, et minu nime all avaldatud kirjutis kaoks ühest võrguserverist ja kogu lugu. Kuna Taavi Tuvikene arvas, et viisakale palvele pole tarvis reageerida, siis põhjendasin oma soovi toetudes EV seadustele.

Teile siis sama palve, mis Taavi Tuvikesele -- olge nii kena ja kustutage seosed minu nime ja kõnealuse Algernoni artikli vahel. Loodan, et te saate minust aru ega arva, et tegemist on mingisuguse "ärapanemisvõistlusega".

Saul Talve

Epistolaarne seebiseriaal läheb aga edasi...

Taustaks: Koer «Õpi nautima»

Ta ronib välja varjendist ...

Taustaks: J.M.K.E. «Võitja»