Oeh, küll see lihtrahva elu võib ikka kole olla! (Pean silmas seda enamust, kelle ainsaks meelelahutuseks on telekavahtimine.)
Olin kogu eelmine nädal rängas palavikus ning kuna silmad ei kannatanud arvutit ja raamatuid ning kõrvad muusikat, siis polnudki muud teha, kui oma 38–39-kraadise palavikuga teleka ees tiksuda...
Ma ei räägi isegi filmdest ja telesarjadest, sest ega ma kõikse hullemat saasta kah ei vaadnud, aga uudised olid küll kohutavad. Ma ei saa üldse aru, et kes neid vabatahtlikult vaadata tahab, et kui kogu aeg miski ametnik või poliitik seal lihtsalt möliseb, ülbitseb ja teotab sedasama rahvast, keda ta teenima peaks. Eestlased on ikka tõesti kohutava kannatusega ja äärmiselt pikatoimelised, sest sellise käitumise eest peaks igas normaalses koosluses kerepeale saama... meil aga needsamad koonud muudkui õitsevad ja saavad isegi tagasivalitud...
Taustaks: Punish Yourself «Suck My TV»
29.11.10
19.11.10
Euroopa jagamine EMT-i poolt
Tavaliselt käib asi ikka niipidi, et kirjutan blogiposti ja panen pärast viite ka Facebooki... täna siis teistpidi...
Täna hommikul mitu mu tegelast mu sõbralistist viitasid sellele pildile... panin selle ka igaks juhuks pihta... noh, et hiljem hea vaadata...
Taustaks: John Foxx «Europe After the Rain»
Täna hommikul mitu mu tegelast mu sõbralistist viitasid sellele pildile... panin selle ka igaks juhuks pihta... noh, et hiljem hea vaadata...
Taustaks: John Foxx «Europe After the Rain»
18.11.10
Fonoraadio
Kamraad Metsavana viskas ühes Facebooki vestluses kergekäeliselt õhku termini «tuumapunk», mõeldes selle all hüpoteetilist ulmesuunda, mis ülistaks ja romantiseeriks ulme kaudu XX sajandi paranoidseid 50ndaid. Teate ju küll: külm sõda, tuumapomm, isiklik pommivarjend tagahoovis ja otse loomulikult kõik see vürtsitatuna rämeda tehnofuturismiga 1950-te tehnikaajakirjade vaimus.
Antud teemaarendus tõi aga meelde ühe ulmeajakirja tagakaanel nähtud reaalse aparaadi reklaami. Ajakirjaks oli «Galaxy Magazine» ning ilmus see reklaam 1962. aasta aprillinumbris. Eks mu blogi lugejad ole kirjaoskajad ning klõpsavad pildile ja loevad ise...
Taustaks: Sparks «At Home, At Work, At Play»
Antud teemaarendus tõi aga meelde ühe ulmeajakirja tagakaanel nähtud reaalse aparaadi reklaami. Ajakirjaks oli «Galaxy Magazine» ning ilmus see reklaam 1962. aasta aprillinumbris. Eks mu blogi lugejad ole kirjaoskajad ning klõpsavad pildile ja loevad ise...
Taustaks: Sparks «At Home, At Work, At Play»
11.11.10
Värdjas Lits
Nädala alguses (või oli see juba nädalavahetusel) nägin Facebookis korduvalt sellist pilti (klõpsa!)...
Teisisõnu, pakkus Facebook mulle sõbraks kodanikku Värdjas Lits. Vähemasti arvas Facebook, et ma võiksin Värdjat Litsi tunda. Ei teagi miks, aga ma ei võtnud vedu... tegin vaid igaks juhuks ekraanipaugu, et kui rohkem aega, siis panen blogisse.
Eks meil ole vaba maa ja igaüks esineb enesele meelepärase nime all.
Samas ületas Värdjas Lits (vähemasti) minu jaoks n-ö uudisekünnise ning tõukas troonilt senise liidri Varbaseene.
Varbaseen oli kunagi mingis fantasy või rollimängu või tolkinistlikus foorumis resideeruv tütarlaps, kelle fooruminimi mind alati pead vangutama pani... et kuidas saab üks tütarlaps enesele sellise fooruminime võtta..?
Taustaks: Sparks «All You Ever Think About Is Sex»
Teisisõnu, pakkus Facebook mulle sõbraks kodanikku Värdjas Lits. Vähemasti arvas Facebook, et ma võiksin Värdjat Litsi tunda. Ei teagi miks, aga ma ei võtnud vedu... tegin vaid igaks juhuks ekraanipaugu, et kui rohkem aega, siis panen blogisse.
Eks meil ole vaba maa ja igaüks esineb enesele meelepärase nime all.
Samas ületas Värdjas Lits (vähemasti) minu jaoks n-ö uudisekünnise ning tõukas troonilt senise liidri Varbaseene.
Varbaseen oli kunagi mingis fantasy või rollimängu või tolkinistlikus foorumis resideeruv tütarlaps, kelle fooruminimi mind alati pead vangutama pani... et kuidas saab üks tütarlaps enesele sellise fooruminime võtta..?
Taustaks: Sparks «All You Ever Think About Is Sex»
9.11.10
Kuressaares näidati elusaid kirjanikke
Täna ilmus ajalehes «Meie Maa» mu kultuurikirjutis «Kuressaares näidati elusaid kirjanikke».
Kui aus olla, siis kirjanikke läksin ma vaatama/kuulama niisama, st ilma mingi plaanita lugu kirjutada. Üritust kuulates tekkis mõtteid küll, aga pigem selliseid, mida peaks lahkama kusagil üldkirjanduslikus keskkonnas. Nädala lõpus tabas aga kallist kaasat radikuliidihoog ning nii tuligi mul üritusest kohalikku lehte kirjutada. Kuna maakonnalehel on omad eripärad, siis jäid mitmed mõtted ja teemad üldse arendamata, aga eks õige lugu olegi selline, millest materjali härjalt üle jääb...
Taustaks: Sparks «This Town Ain't Big Enough for Both of Us»
Esimene küsimus oli muidugi inspiratsioonist ja kust see tuleb, küsiti ka raha ja äraelamise ja kirjutamisharjumuste kohta. Otse loomulikult olid teemaks nn ropud sõnad loomingus. Ütleks, et enamik küsimusi polnud mitte kirjandusest, pigem kirjanikuameti materiaalsest ja tehnoloogilisest poolest, aga ju see kirjanikuks olemine siis ikka selline müstiline tegevus on, et need teemad nõnda paeluvad. Kirjanikud polnud kadedad ja seletasid lahkelt, mis ja kuidas.
Kui aus olla, siis kirjanikke läksin ma vaatama/kuulama niisama, st ilma mingi plaanita lugu kirjutada. Üritust kuulates tekkis mõtteid küll, aga pigem selliseid, mida peaks lahkama kusagil üldkirjanduslikus keskkonnas. Nädala lõpus tabas aga kallist kaasat radikuliidihoog ning nii tuligi mul üritusest kohalikku lehte kirjutada. Kuna maakonnalehel on omad eripärad, siis jäid mitmed mõtted ja teemad üldse arendamata, aga eks õige lugu olegi selline, millest materjali härjalt üle jääb...
Taustaks: Sparks «This Town Ain't Big Enough for Both of Us»
sildid:
ajakirjandus,
Camilo José Cela,
Cervantes,
ilmunud,
inimesed,
Kai-Mai Olbri,
kirjandus,
Meie Maa,
mina,
Olavi Ruitlane,
oli öelda,
raamatud,
Rein Veidemann,
Tarmo Teder,
Vahur Afanasjev
kirjutas
Ulmeguru
kell
13:00
2.11.10
Trikimehel veel arenguruumi on
Täna ilmus ajalehes «Meie Maa» mu kultuurikirjutis «Trikimehel veel arenguruumi on».
Taustaks: Rammstein «Spiel mit mir»
Kogu selle Trikimehe etenduse suurim viga oli, et Trikimees ja tema head trikid polnud saanud samavõrd korralikku raamistust. Ilmselt tasuks Jürgen Veberil tõsiselt mõelda stsenaristi ja lavastaja palkamisele, sest selline etendus ei vea niimoodi põlve otsas nokitsetuna välja. Praegusel kujul oli taaskord tegu ühe uimase ja veniva kodumaise amatöörlusega. Pisiasjad on olulised ning trikinduses veel eriti.
Taustaks: Rammstein «Spiel mit mir»
sildid:
ajakirjandus,
arvustus,
eesti elu,
ilmunud,
inimesed,
Jürgen Veber,
Meie Maa,
mina,
oli öelda
kirjutas
Ulmeguru
kell
09:29
Subscribe to:
Posts (Atom)