Mulle kingiti täna helkur

Käisin täna end taas igakuiselt töötukassas näitamas... noh, et olen olemas, et pole veel tööd leidnud ja et tahan ikka veel abiraha...

Kuna ma minust mitteolenevail põhjustel hiljaks jäin, siis oli mul aega ja viitsimist lugeda seinal olevaid tööpakkumisi.

Tundub, et masu polegi veel kohale jõudnud, sest otsiti kõiksugu jaburaid töötajaid: võtmekliendi haldur, müügimehed ja -juhid, programmeerija, toateenindajatest jne rääkimata. Tähendab, et ma ei pea neid ameteid mõttetuteks, aga mul on jäänud mulje, et sellised kohad saavad enm kui ruttu täidetud...

Mul jäi see käik aga viimaseks ning pole välistatud, et mul tuleb isegi osa abiraha riigile tagasi maksta. Kõik sõltub sellest, et mis kuupäev lepingule läks. Mina käisin provintsipealinnas end näitamas ning samal ajal asus kilupealinnast minu suunas teele üks leping. Et olin siis sügisel pisut optimistlik, kui arvasin, et olen juba detsembri alguseks taas tööl.

Erilise lahkuse märgiks kinkis Eesti Vabariik mulle kui töötule täna ka helkuri. Tore on! Ma saan aru küll, et odavam on helkur kinkida ja töötukindlustus riigi tasku jätta, kui maksta inimesele raskel hetkel pisutki seda raha tagasi, mis talt aastast-aastasse riigi kaukasse maksude näol on röövitud.

Taustaks: Muse «Time Is Running Out»

Pikalt tulnud arvustus

Lugesin Andrei Hvostovi ajaloolist jutustust peaaegu aastajagu päevi tagasi ning kohe miskipärast ei kirjutanudki sellest... suvel olen ma siiski blogipostitust alustanud, aga ka see oli kuidagi sinnapaika jäänud...

Nüüd siis võtsin asja ette ja tegin ära, aga kuna vahepeal on asjaolud muutunud, siis tegin arvustuse kõigepealt Raamatumaailma blogisse.

Võiks öelda klassikaliselt, et ma alustasin selle raamatu lugemist pisut valel põhjusel. Põgus tutvustus andis mõista, et tegu võib olla alternatiivajaloolise ulmekaga. Valeks põhjuseks oli siis see sund, mis ajendas mind lugema raamatut sisemise vajaduseta, umbes nagu koolilaps, kes peab sunduslikult kõiksugu kohustuslikku kirjandust läbi närima.

Edasi saab juba lugeda minu kirjutisest Raamatumaailma blogis.

Et kes veel ei tea... on olemas selline koht nagu Raamatumaailm ja ka mina kirjutan sinna blogisse arvustusi.

Taustaks: Frozen Plasma «Crossroads»

Elulooraamatu tester

Eile telekat klõpsides sattusin ma miski saate peale, kus vesteldi ühe lauljahakatisega ning täiesti iseenesestmõistetavalt küsiti möödaminnes ka elulooraamatu kohta...

Tõttöelda hakkas mul seepeale nii paha, et ma vajutasin kogemata telekapuldil miskit klahvi ja nii ma ei saanudki teada, et kas raamat on tõesti juba töös... või on see lihtsalt üks erutav jututeema.

Samas, mingit väärastumise astet see siiski näitab. Et kui vanasti määras kohaliku staari(hakatise) parameetreid edev sõiduriist, kallid hilbud või voodipartneritega seonduv... siis nüüd teeb su'st tegija elulooraamatu olemasolu. Haige värk!

Annangi siinkohal vaimseks vabavaraks elulooraamatu testeri idee... et lennake siis peale austatud kirjastajad!

Idee ise selline.
Kuna olulisematele tegelastele hakkab siin Eestis ring peale saama ja kuna elulooraamatute buum veel vaibumise märke ei näita, siis oleks arukam hakata kiirelt juurutama selliste õhemate elulooraamatute ideed. Noh, et midagi nende pisiblufi vihikute mahus! Niehknaa pole vähemtuntud staari(hakatise)l mingit elu veel olnud, saavutustest rääkimata. Aga kihk elulooraamatu järele on kõikemattev. Vaat siis kirjastaja avaldabki (näiteks) noorlaulja eluloost esimese vihiku... vihik lisab persoonile pöördeid ja õige ruttu ongi aeg küps järgmise vihiku jaoks. Kui neid vihikuid palju koguneb, siis võib need ühtede kaante vahele kokku koguda ja üllitada luksuslikuma kinkeväljaandena eriti paadunud fännidele.

See idee on kõigile kasulik. Lugeja saab vaimuerutavat kirjasõna rohkem kui kunagi varem. Noorel ja/või algajal tegijal jälle üks toode ettenäitamiseks ning on ka ilus objektiivne mõõdupuu olemas, millega teiste omasugusetega võistelda. Ja otse loomulikult on n-ö või sees kirjastused: riskid on väiksemad ja täistabamuse korral on võimalik sama asja eest kaks korda raha küsida. Kõik võidavad!

Taustaks: The Pussybats «15x60»

Töötu muinasjutulembeses Eestis

Täna ilmus ajalehes «Meie Maa» minu arvamuslugu «Töötu muinasjutulembeses Eestis».

Huvitav, et kas see tekst ka kedagi kirjutama ärgitab? Eelmine arvamuslugu samas lehes seda igatahes tegi.

Juuresoleva pildi autoriks on «Meie Maa» fotograaf Irina Mägi.

Taustaks: The Pussybats «In April»

Lahinguväljal testitud

Leidsin ühest teise ilmasõja aegsest USA ulmeajakirjast laheda sotsiaalreklaami...



Taustaks: And One «Driving With My Darling (Instrumental)»

Rassistlikud jõulud?

Seoses kena ja lumise ilmaga on mul mitu korda kerkinud meelele küsimus, et millal mõni multikultuurist põrutada saanu väljendi «valged jõulud» rassistlikuks kuulutab?

Et absurdne või? Isiklikult küll nii ei arva ning ei välista ka seda, et mõni multikultuurne mallepärn juba kusagilt sõna «valge» maha kraabib. Optimistliku pessimistina tundub mulle, et alati teostub just see kõige võikam variant...

Krafinna tehtud foto on muidugi puhtalt illustratiivne ja ei oma antud küsimusega mittemingit seost.

Taustaks: Thanatos «Silent Night»

Eksistentsiaalne postitus

Olen pisut hädas, sest kõiksugu pühad ja pühadesoovid pole minu tugevam külg... aga peab... ja tegelikult ka tahaks...

Et siis kõigile, kes seda loevad ning tunnevad, et ma võiksin neile midagi soovida: HEAD UUT AASTAT!

Loodan, et see aasta tuleb parem... et peab ju parem tulema! Kuna lund on sel talvel omajagu, siis olgu pühadekaardi asemel ekraanipauk minu rohetavast farmist.

Taustaks: Saast «Ööcity»