9.7.08

C.S.I. kriminalistid perverti tabamas


Kahtlustan, et Eestis pole inimest, kes pole näinud ühtegi osa mõnest kuriteopaiga kriminalistide (CSI) sarjast. TV3 näitab juba kolmandat lisasarja. Alates üle-eelmisest aastast on eesti keeles kättesaadavad ka põhisarja «C.S.I.: Kriminalistid» teemalised romaanid. Kõikide nende autoriteks Max Allan Collins ning kirjastus Tänapäev avaldab neid eesti keeles suvalises järjekorras. Aastal 2006 ilmusid sarja teine ja seitsmes romaan, käesoleval aastal aga sarja kuues romaan «Köitvad sidemed» (Binding Ties, 2005).

«Köitvad sidemed» on sarimõrtsuka lugu. On keegi KAK, kes kümme aastat tagasi tappis ja vägistas ning tema ohvriteks olid keskealised ja tüsedusele kalduvad jõukad ja väärikad mehed. Uuriti ja uuriti, aga ühel hetkel mõrvaahel katkes ning toimikud anti arhiivi.

Nüüd on KAK tagasi. Ei, siiski vaid jäljendaja, kes käitub oma ohvritega kui kunagine KAK. Õige KAK võtab seda kui enese au haavamist ja ilmub ka taas kuritegelikule areenile. Gil Grissom peab oma rühmaga tööle asuma ning Jim Brassile on see võimaluseks viia lõpuni kümne aasta eest katkenud uurimine.

Raamatule «Köitvad sidemed» on omased kõikide CSI-romaanide head ja vead... otsustan muidugi vaid maakeeles ilmunute põhjal.

Miinuspoolele tuleks kanda romaani üldine lohisemine: st tegevus sumbub ajuti üsna pikkadesse seletamistesse ning Max Allan Collins pole lihtsalt sellisel tasemel kirjanik, et tema kirjapandud heietusi oleks nauditav lugeda. Ka teab iga kordki sarja näinud inimene, et milline näeb välja Gil Grissom (või mõni teine kriminalist) ning tagakaanel on ka tegelaste pildid – autor peab aga vajalikuks lugejale mitu lehekülge kirjeldada, et milline see Grissom siis välja nägi. Kuigi romaan on vaid telesarja tegelasi kasutav originaalteos, mõjub see kui telesarja ühe osa ümberjutustus.

Plussiks võib pidada tõsiasja, et kui raamatu esimese kolmandiku kohustuslikud tutvustavad kirjeldused loetud saavad ja autor keskendub vaid krimiintriigi lahtisõlmimisele, siis on lugemine juba puhas nauding.

Hindakski romaani kui pisut lõdvavõitu meelelahutust, milles siiski ei puudu ka teatav perversne võlu.

*

Antud kirjatükk ilmus reedel ajalehes «OS Telenädal» ning kuna seda väljaannet wõrgus pole, siis kopeerisin teksti ka siia.

Taustaks: The Birthday Massacre «Play Dead»

5 comments:

mrcostello said...

On selline inimene, kes pole ühtegi osa sellest sarjast näinud. Ja lisaks endale tean veel mitmeid. :-)

Ulmeguru said...

Issanda päikese all on kõik võimalik, aga kui EW elanik pole ühtegi osa ühestki CSI-st näinud, siis on see pigem teadlik hoiak kui võiamluse puudumine...

mrcostello said...

Ongi teadlik hoiak - kriminullid pole mind kunagi eriti huvitanud. Ja lisaks tekib mul alati totaalne turn-off, kui asi mingit massihüsteeriat meenutama hakkab...

Anonymous said...

Kui Bastille ära vallutati ja viimased sinna jäänud vennad lahti lasti, olla üks vanamees nõudnud, et tema kong uuesti lukku pandaks. Kui küsiti, kas tema ei tahagi vabadusse pääseda, olla vanamees vastanud: "Ei härrased, ma olen saatusekaaslaste käest kuulnud, et vabaduses valitseb pidevalt tõmbetuul..."

mulder said...

Dzässil on kordades rohkem fänne kui CSI-l ja need on 99 per cent tõelised fanaatikud. Mina džässmuusikat ei fänna, aga see ei takista mul häid dzässilugusid kuulata. Seos mingi teema fännide arvu ja teema enda sisu vahel on enamasti hämar, et mitte öelda olematu.