Hakkan vanaks jääma

Käisin nädalavahetusel välkvisiidil Kilulinnas ning taas jõudis minuni tõdemus, et hakkan vist vanaks jääma...

Ärkasin reede hommikul kell seitse, läksin üheksaks linna ning hakkasin pool kaks Kilulinna sõitma. Tukkusin ka bussis. Kilulinna jõudsin kella kuueks, käisin tuttavate juures duši all ja läksin kella kaheksaks vinoteeki sünnipäevale. Sünnipäev ja kõik muu oli tore, aga mina olin nii laip, et pärast paari klaasi viina kippusin tukkuma jääma. Lihtsalt varane ärkamine ja bussisõit võtsid nii läbi...



Laupäeval sai veel tukutud ja ka väljas käidud ning kohtutud toredate inimestega...

Ahjaaa, pilt ei kajasta kuidagi minu tegemisi Kilulinnas ... lihtsalt lahe pilt wõrgust.

Taustaks: L'âme Immortelle «Seelensturm»

Kell on 21.27 ja torm on kohal

Käisime just Krafinna ja Lillekesega õues ning tuleb tunnistada, et torm on kohale jõudnud...

Tormis pole muidugi midagi üllatavat, sest juba reedesesse lehte läks nupp «Nädalavahetusel võib Saaremaad tabada tugev tormituul». Reede ise oli siin Lümanda külas halvaendeliselt tuulevaikne... et pani suisa mõtlema väljendi «vaikus enne tormi» peale.

Öösel vastu laupäeva hakkas vihma sadama ning tõusis tuul ning laupäeva hommikuks olid õues loigud ning maa oli lihtsalt lige ja pehme. Hommikul õue minnes libastusin ja oleks peaaegu trepi ees ka külje maha pannud.

Kuna ilm oli enam-vähem, siis sai Lõvi uuesti õue lubatud. Kui läksin mingil ajal koera tuppa laskma siis nägin õues ka võõrast taksi, kes püüab usinalt meie koerapreiliga sõbraks saada. Mind nähes otsustas taks üle kiviaia põgeneda, kuid kukkus sealt tagasi ning hakkas haukuma. Mul tekkis kahtlus, et ta päris ise ei kukkunud, läksin õue ning nägingi kiviaial troonimas väga turris sabaga Lõvi. Mäekuningas loomade moodi!

Päeva peale hakkas tuul tõusma ning kusagilt kõrgustest hakkas järjest enam kostma sellist ähvardavat müha... eks see mere pealt tuli. Kusagil kelle seitsme paiku hakkasid ka tuuleiilid tugevnema ning ajuti kostis isegi selliseid tuhme mütsatusi vastu maja. Noh, et kui tuulehoog eriti järsult tuleb.

Põnn oli väljas ning otsustasin ta siis tuppa kutsuda, aga esialgu loom ei tulnud. Küll nägin miskit suurt valget looma õues... miski võõras koer..? Ajasin jope selga, torkasin kalossid jala otsa, võtsin taskulambi ning läksin asja kaema. Niipea kui ukse avasin, tormas Põnn sisse, lasin tüübi tuppa ning läksin siis võõraid koeri koju ajama... jõudsin aida taha ja nägin seda suurt ja valget taskulambi vihus, aga kohemaid tormas midagi veel suuremat ja musta minu suunas. Miski dogi mõõtu hunt, kes küll ise vist rohkem ehmus. Selge miskil koeral jooksuaeg ja nüüd siis küla isasloomad otsivad toda. Hea ajastus!

Kuna mühin õues muudkui suurenes, siis otsustasime, et käime koeraga ühisringi pisut varem. On selline tava, et õhtul (kusagil kümne paiku) käime mõlemad koos koeraga põldude vahel jalutamas. Et selline Lillekese aeg, mil tema otsustab jalutuskäigu pikkuse ja kestvuse. Täna igatahes hakkas loomake kähku koju kippuma. Ilmselt see tugev tuul talle ei meeldinud ning seda kahtlast müha ta paistis suisa kartvat... hoidis igatahes üsna meie lähedusse.

Eks näis, et mis öö toob? Seni on igatahes elekter püsinud ja loodame, et nii jääbki. Igatahes on paari nõusse vesi valmis lastud, et kui elekter kaob ja pump enam ei tööta...

Taustaks: Ikon «I've Been»

Tõlkevärdjas kommentaari kirjastamas

Tundub et taas on mingi tõlkevärdjas on Bloggerit pilastamas käinud... keeleoskus olematu, aga tahtmist näib ülearugi olevat ning ongi sündinud järjekordne tõlkeväärakus:

KIRJASTAGE OMA KOMMENTAAR

Teatab sõbralik oranž nupp kommentaarikasti juures.

Taustaks: Leæther Strip «Torment Me»

Karud pildil

Otsisin täna wõrgust Chuck Norrisega kaarte (tulemused leiab siit), aga sattusin hoopis sellise pildi peale... hetkel neid ridu kirjutades tuli pähe aga ka seos praeguste eesti A-kategooria meedialemmikutega.



Taustaks: Frank The Baptist «The Wrong House»

Ega usk anna häbeneda

Ja siis me veel räägime anekdoote 300-grammistest kuldkettidest ja akrobaadist ristil...



Taustaks: Frank The Baptist «If I Speak»

Kellele ulme, kellele õudus

Kolleeg Raul Vinni tegi paar päeva tagasi laheda pildi.

Selline näeb siis välja Kuressaare Videoplaneti õuduse ja ulme riiul...



Möönan, et kindlasti on inimesi, kelle jaoks sellised filmid on nii ulme, kui ka õudus... ilmselt pole neid siiski sedavõrd palju, et peaks hakkama filme taolise rahva arusaamade alusel riiulisse sättima.

Taustaks: Frank The Baptist «Harlot Of Nations»

Kesköine tsirkus

Harry Potteri menu tuules on tekkinud olukord, kus iga enesest ja rahast lugupidav autor kirjutab mõne fantaasisarja, mille sihtgrupiks nooremad või vanemad lapsed. Eesti keeleski on neid viimasel ajal omajagu ilmunud, või tuleks öelda, et enamus eesti keeles ilmuvat fantaasiakirjandust ongi lastele mõeldud?

Darren Shani romaan «Cirque du Freak» on esimene köide samanimelisest triloogiast, mis omakorda on esimene triloogia 12-köitelises «Darren Shani saagas».

Raamatu autor ja peategelane on sama nimega ja see peaks minavormis loole otsekui usutavust lisama. Samas ei loo autor lugejale liigseid illusioone ning mainib juba avasõnas, et raamat ja elu on ikka sootuks erinevad asjad, et elu on rängem ja ebaõiglasem, et elus ei võida alati hea...

Darren on üsna tavaline poisiklutt, kes koos kolme semuga saab teada, et nende linna külastab Cirque du Freak. Selle prantsusekeelse terminiga tähistatakse meelelahutust, kus publik saab nautida kõikvõimalikke emakese Looduse väärarenguid: huntmeest, madupoissi, ülisuurt ja -mürgist ämblikku jne. Poisid on põnevil, klapivad raha ja püüavad hankida pileteid. Asja muudab keeruliseks ürituse keelatus ja salajasus.

Darren Shan ja Steve Leonard satuvadki kesköisesse tsirkusesse ning on etendusest lummatud. Kahjuks saab sellest tsirkuseskäigust ka pöördepunkt poiste sõpruses ja elusaatustes üleüldse. Darrenile nimelt meeldivad ämblikud ning loomulikult lummab vilepillile kuuletuv ämblik poisi jäägitult. Darren tahab ämblikku endale, kahjuks on omanikul asjast teistsugune arusaam ja omanik pole ka õnnetuseks tavainimene...

«Cirque du Freak» on lobedas keeles hoogne ja põnev lugemine. Autor on välja mõelnud huvitava ja samas realistliku fantaasiamaailma, kus ajuti on üks klišee teise kukil, ajuti aga naerab autor õudusfantaasiate klišeed armutult välja.

Miinuseks võib aga lugeda romaani sarjalisuse, sest raamat katkeb väga huvitaval kohal ning tegu ongi vaid sissejuhatava köitega pikemast sarjast. Tekkis kange tahtmine võtta kohe järgmine raamat ja lugema hakata, aga kahjuks eesti keeles seda veel pole. Tahaks loota, et see siiski üsna pea ilmub..!

*

Antud kirjatükk ilmus reedel ajalehes «OS Telenädal» ning kuna seda väljaannet wõrgus pole, siis kopeerisin teksti ka siia.

Taustaks: Frank The Baptist «Scars Forever»

Allan Vainola «Unenäopüüdjad»

Esimese kuulamise esimene mõte oli, et miks ilmus see plaat sooloalbumina – Sõpruse Puiestee ju tegutseb edasi. Juba laulude pealkirjad suunasid mõtet sellele suunale. «Lapsepõlve kokkutulek», «Odekolonn», «Lõpp-peatus», «Pilet tundmatusse», «Ära ärata mind» – kõik need sobiksid suurepäraselt ka mõnele Sõpruse Puiestee albumile.

Terasemal kuulamisel hakkad tähele panema asju, mis Sõpruse Puiesteega päris hästi enam kokku ei lähe. Peamiseks erisuseks oleks vast akustilisem kõlapilt. Ka pillide valik on vähem rokilisem.

Samas ei maksaks Sõpruse Puiestee fännidel väga ehmuda. Kui võrrelda omaaegse Allan Vainola albumiga «Teatriõhtu», siis vähemasti sõnumilt liigub «Unenäopüüdjad» üsna sellelsamal alal, mille servasid piiritlevad Sõpruse Puiestee ja Alumiinium, Sinu Sädelev Sõber ning kunagine Metro Luminal. Muusika kõlab teisiti, aga meeleolu on just seesama.

Ilmselt on põhjus märksa proosalisem: väidetavalt parima Eesti meeslaulja hääl! Kui Allan Vainola laulab, siis on ilmvõimatu teda kellegagi segi ajada. Lisaks veel, et Vainola väljendab erinevates bändides ikka ja jälle samu hoiakuid ning laulab asjadest, mis ilmselt just talle olulised. Mõni peaks seda tõenäoliselt puuduseks, aga kuna mulle selline sõnum ja need esitused sobivad, siis mina olen rammusalt rahul.

*

Antud kirjatükk ilmus 4. jaanuaril ajalehes OS Telenädal. Kuna seda ajalehte wõrgus pole, siis kopeerisin oma teksti ka siia.

Tatitõbi (või mis see iganes on) ei lase isegi korralikult blogida.

Taustaks: Allan Vainola «Ära ärata mind»

Kuidas lahendada Venemaa probleemid

Vene ulmefännide seas on juba aastaid levinud üks muhe nali.

Venemaa päästmiseks on kaks võimalikku stsenaariumi:
1. Realistlik, ehk saabuvad tulnukad ja löövad Venemaal korra majja.
2. Ulmeline, ehk venelased võtavad end kokku ja saavad ise asjaga hakkama.

Taustaks: The Sisters of Mercy «Dominion / Mother Russia»

Teadmata moel raseerivad naised

Krafinna vaatab juba kolmandat korda telesarja «Lost». Kuna meil kolmas hooaeg on välja laenutatud, siis vaatab ta teist ning ajuti satun ka mina vaatama.

Mingil hetkel tekkis meil arutelu, mille ajendas John Locke'i habemeajamisstseen episoodis «The Whole Truth».

Iva selles, et kui mehed habetuvad, siis naised muudkui demonstreerivad omi perfektselt raseeritud kaenlaaluseid ning meil tekkiski arutelu, et kuidas see võimalik on? Inimesed on saarel olnud enam kui poolteist kuud ning kõik naised kenitlevad kaenlaalustega, mis on siledad kui beebi pepu. Olgu, Shannon oli blond, aga Kate? Rääkimata juba korealannast Sunist ja latiinost Ana Luciast. Olgu, järsku lennuki keskosas oli tõesti miski kast vastavaid vahendeid, aga Ana Lucia pudenes ju ookeani vaid sellega, mis seljas ning sabaosa ellujääjad olid ju ikka eriline punt kaltsakaid, kui nad põhilaagrisse jõudsid..?

Taustaks: Lola Angst «America Will Not Get You»

Agent M «Spionaaž»

Kui kuulata/lugeda bändimeeste intervjuusid, siis üks korduvamaid väiteid on soovimatus oma muusikat lahterdada. Enamjaolt mõjub see pigem sellise poosina, et ennast ja loomingut huvitavamana näidata. Agent M ja nende lood tekitavad aga minus küll küsimuse, et kuidas neid lahterdada. Rock see on, aga täpsemalt?

Sestap jätaksin lahterdamise kõikvõimalikele analüütikutele, keda sedasorti tegevus enim paelub. Mina annan käesolevas kirjatükis lihtsas ja selges vormis teada, et tegu on hea ja mõnusa muusikaga, millel toredad sõnad ja mis on hästi esitatud.

Plaat läheb kohe esimesest loost hästi käima ja ei takerdu kordagi ning ei muutu ka tüütuks. Ideaalne popikas rock, kus on mõningat sõnumit, aga eelkõige on kiirust ja hoogu. Tahaks siinkohal võrdluseks viidata mõnele teisele kohalikule bändile, aga jätan selle parem tegemata, sest suhteliselt noore kollektiivi puhul võib võrdlemine teha karuteene neile, kes veel bändi kuulnud pole.

Tasub kuulata!

Lisalugemiseks soovitaks intervjuud solistiga «Merili nagu muusika ja Merili nagu Agent M».

*

Antud kirjatükk ilmus 14. detsembril ajalehes OS Telenädal. Kuna seda ajalehte wõrgus pole, siis kopeerisin oma teksti ka siia.

Vana lugu, aga uut blogi-aastat võiks alustada vanade võlgade likvideerimiaega.

Head uut aastat!

Taustaks: Agent M «On maksud maksmata»