Heroes of Might and Magic III: Complete

Paar päeva tagasi sai üks vana plaat Krafinna arvutisse susatud ning nüüd oleme mõlemad taas HOMMIII-e lõksus...

Isiklikult minu jaoks on tegu ühe parima mänguga üldse. Olemuselt on Heroes of Might and Magic sari selline strateegia ja rollimängu segu ning hea segu on. Mulle igatahes sobib, sest päris tõupuhtad rollimängud mulle ei meeldi ning tõupuhtad strateegiamängud kipuvad ka minu jaoks igavaks kätte ära minema.

Eks maitsed ole muidugi erinevad, aga olen sageli täheldanud, et kui muude mängude osas mu maitse paljude tuttavatega kardinaalselt erineb, siis HOMM sarja puhul tavaliselt lahkarvamusi pole. Tundub, et see on niisamasugune mängude mäng... nagu näiteks DOOM 2. Loomulikult siiski pisut tagasihoidlikumal mõõdupuul.

Taustaks: Rhea's Obsession with Athan Maroulis (of Spahn Ranch) «We Three Kings»

Arthur Conan Doyle «Sasassa oru mõistatus»

Paar nädalat tagasi Pärnus leidsin õe raamaturiiulilt kirjastuse «Fantaasia» järjekordse kõvakaanelise vihiku. Loomulikult oli õde selle raamatukogust võtnud, mitte ostnud, sest peaaegu kaks krooni leheküljest on ikka ilge nöörimine... eriti kirjandusliku vabavara puhul. Tegu siis Arthur Conan Doyle'i jutuvalikuga «Sasassa oru mõistatus» (2005).

Avalugu «Sasassa oru mõistatus» (The Mystery of Sasassa Valley; 1879) läheb käima sellise mõnusa tondijutuna, poole pealt keerab autor aga asja realistlikuks ning lõpus suisa jandiks. Tekst on muideks Arthur Conan Doyle'i esimene ilmunud jutt ning see ehk seletab ka teksti üsnagi väetit kvaliteeti.
«Jackmani mäekuru pastor» (Elias B. Hopkins; 1885) on eestikeelse valimiku tugevaim tekst. Tegu on puändika kelmilooga ning sestap oleks edasine seletamine juba kurjast. Eestikeelse tõlke pealkiri pärineb aga inglisekeelsest esmatrükist, kus teksti nimeks oli tõesti «The Parson of Jackman's Gulch». Huvitav, et kas kirjastuses «Fantaasia» arvati, et isikunimelist pealkirja kandev jutt peletab lugejad eemale?
««Põhjanaela» kapten» (The Captain of the «Pole-Star»; 1883) andis kunagi nime kirjaniku jutukogule «The Captain of the «Polestar» and Other Tales» (1890) ning just sellest raamatust alates võib hakata Arthur Conan Doyle'st kui kirjanikust. Antud jutt on eestikeelse valiku ainus fantastiline lugu, aga kahjuks on ajahammas klassika kallal kõvasti purenud ning tänapäeval on sellise jutukese lugemine ikka paras piin.
Raamatu lõpetab suhteliselt sihitu olupildike «Kirurgi lugu» (The Surgeon Talks; 1894).

Kogumik «Sasassa oru mõistatus» oli juba viies omataoline Arthur Conan Doyle'i jutuvihik kirjastuselt «Fantaasia» kahe viimase aasta jooksul. Ainuüksi 2005. aastal ilmus selliseid tervelt kolm tükki! Skeem on lihtne: raamatu paksuseks 60-70 lehekülge, kõvad klantsid kaaned ümber ning raamat poodi riiulile lihtsameelsete raha ootama. 30-60 krooni ühe jutu eest on ikka ilmne nöörimine, sest autoriõiguste eest pole sentigi makstud ning pole ka kuulda olnud, et kirjastusele «Fantaasia» tõlkimine nüüd tõlkijad ratsa rikkaks oleks teinud. Lugejale oleks kindlasti meeldivam, kui need viis raamatukest ilmunuks ühe köitena, kenasti kommenteerituna ja saatesõnaga varustatuna. Ja loomulikult peaks ka paremini valima, sest kasvõi seesama «Sasassa oru mõistatus» pigem hävitab autori reputatsiooni kohaliku lugeja silmis. Samas on kirjastusele kindlasti kasulikum neid kõvakaanelisi vihikuid üllitada, riski vähem ja ilmselt jõutakse juba raamatukogudele müüdavate eksemplaridega nulli. Ah, suured inimesed ise teavad, mis teevad... mina neid raamatukesi ei osta ning olen kuulnud, et paljud ei tee seda. Kui sisu väga huvitab, siis oodatakse allahindlust, või võetakse raamatukogust.

Positiivsema poole pealt tuleb tunnistada, et Gea Gorjunova ja Kristi Kirsimäe tõlked on ladusalt loetavad. Tõsi, ega ma originaalidega ei võrrelnud... kuid lihtsalt diivaninurgas lugemiseks kõlbas küll. Eraldi tahaks aga ära märkida kaanepildi, mille autoriks on Meelis Krošetskin. See nimi tuleb meelde jätta!

Aga raamat ise? Kõlbab lugeda, kui on huvi enam kui sajandivanuste juttude vastu, või kui huvitab Arthur Conan Doyle'i varasem looming. Lugemisnauding on siiski pigem akadeemiline... meelelahutuseks on isegi selsamal autoril eesti keeles kõvasti paremaid asju ilmunud. Ei saa öelda, et inimene, kel see raamat lugemata, oleks millegi poolest vaimses plaanis minust vaesem... vähemasti ei tee siin vahet sisse «Sasassa oru mõistatus».

Taustaks: Sorrow «The Little Drummer Boy»

Proletariaat ja kollane jume

Postitus ühe vastiku päeva kokkuvõtteks.

Leppisin reedel kokku, et lähen täna hommikul linna ja lasen oma arvutisse uue kõvaketta panna. Eraldi sai veel üle räägitud, et tahaks asjadega ühe päeva jooksul hakkama saada, et ei soovi mitu korda selle arvuti pärast linnas käia. Pidi kenasti võimalik olema. OK, täna hommikul sai siis läbi külma ja rõveda ilma linna rühitud... arvuti kotis ja puha. Kohapeal selgus, et ikka ühe päevaga ei saa, et vahepeal on tööd kõvasti juurde tulnud. Kurat, mina saan aru, et kui ma kokku lepin milleski, siis tähendab see seda, et antud töö pannakse ka järjekorda. Igatahes polnud reedel nendel mingeid töid! See prillidega juntsu, kes seal minuga tegeles, oli kas surmavas pohmellis või oli haruldane tropp. Võimalik, et mõlemat. Firma nimi on Teetormaja. Ämm juba loobus oma firmaga selle ettevõtte teenustest... hakkan teda mõistma. Tegelikult pole mul nende poe müügimehele või wõrguühendusega tegelejatele küll miskit ette heita, aga see remondikoda seal keldris tuleks küll raudse luuaga üle käia...

Õhtul siis see nö. remondimees helistas ja teatas, et mu arvutil on hoopis emaplaat läbi. Taga targemaks!

Lisaks arvutijamadele avastas Krafinna linnas, et mul on silmad kollaseks läinud ja üldine jume kah... noh, et loomulikus valguses paistis paremini välja. Huvitav, et kas liigne Aasia filmide vaatamine on mõjunud? Ilmselt siiski on auklikule maole lisandunud siis midagi sapikivide, sapipõie põletiku või maksahädade laadset. Tundub, et jaanuaris tuleb sisehaiguste arstidele kohe terve pakett võtta. Masendav!

Taustaks: The Crüxshadows «Happy Xmas (War Is Over)»

Kokkuvõte jõuludest

© Krafinna

Sedapuhku me omale kuuske ei toonud... ei, me pole miskiteks ökohulludeks hakanud... lihtsalt juhtus nii. Olin oma maoga jälle rajalt maas ning kui tundsin, et oleks võimeline saega metsa minema, siis küsisin naiselt, et kas tahame kuuske... Krafinna arvas, et pole oluline.

Jõululaupäeval me kirikus ei käinud. Teadlikult, sest üsna tüütud on need massid, kes paar korda aastas endis religioosse tuhina tuvastavad. Otsustasime minna esimese püha hommikul...

Esimese püha hommikul sai aegsasti ärgatud ja end kirikusse hakatud sättima. See sättimine tähendab eelkõige ühe sooja vati teise otsa asetamist. Lasin ka koera välja hommikust häda tegema ning samal ajal tahtis ka kass tuppa. Kiska oli kusagil pulmas käinud, sest meil külas on ühel emasel just aastavahetuse paiku jooksukas... Kiska oli kakelnud ja ka ise pihta saanud, sest keksis kuidagi löödud ilmel ja kolmel jalal. Noh, tuli looma lohutada, et mõni teinekord on siis tema päev. Natukese aja pärast haugatas ka Lilleke õues, et laske sisse. Tormasin siis uksele, sest väljas sadas ja tuiskas miskit tihedat ja rahelaadset ollust ning vaatasin, et miski võõras koer trügib uksest sisse. Lähemal vaatlusel selgus, et ikka meie koeraproua, ainult et need kollased laigud on värske ja vedel sitt, milles loomake on püherdanud. Koertel on selline komme, aga kus leidis aja! Egas midagi: koer kraanikaussi, vesi voolama ja svamm kätte. Loomake sai ka vist ise aru, et loll on, sest talus vaguralt ära nii veeprotseduurid kui ka sellesamuse vee temperatuuri kõikumised. Noh, mõlema loomakese jõulukingid omaks võetud... ja oligi aeg kirikusse minna...

Kirikus toimuva kohta oleks mul ka üht-koma-teist öelda, aga viimasel ajal on kõik kohad niikuinii igasugu selleteemalisi «asjatundjaid» täis, et las siis olla...

Pärast läksime siis ämma juurde, kes pakkus ahjulõhet. Toiduvaliku põhjustasid kaks tegurit: minu haige magu ja ämma põhimõtteline verivorstivastalisus. Lõhe oli vinge!!!

Samal päeval ja pisut hiljem siis tuli meile külla Pahainimene oma kaasaga. Toimus selline suht meeldiv istumine, millest mina küll pisut eemal olin, sest magu otsustas jälle veidike jukerdada... kuid teistel oli ilmselt lõbus, sest kuulati punkarite jõululaule, joodi veini ning nauditi ämma tehtud lihapirukaid ja minu õe tehtud keeksi ja piparkooke jne. Kiska tundis ka juba, et võib neljanda käpa maha panna ning otsustas taas õue minna ja selle eelmise õhtu löömingu tulemused ümber vaadata. Iseloom on tal vägev!

Üldiselt möödusid jõulud hästi. Õnnestus vältida seda iga-aastast kohustuslikku filmi, kus jõuluvana katuselt alla kukub. «The Santa Clause» (1994) on see film, kui keegi veel ei tea! Ei õnnestunud küll vältida laulu «Last Christmas», mis on muidugi masendav! Verivorsti sõin esmakordselt alles nende ridade kirjutamise aega, aga see pole ju üldse oluline... Üldiselt õnnestus jõulu enamjaolt vältida, aga välditud jõul on ju hea jõul!

Taustaks: Autopsia «Stille Nacht ((g)RAVE remix)»

Lepatriinude jõulud (2001)

Oli vist eile, mil telekas näidati animafilmi «Lepatriinude jõulud» (2001).

Vaatasin ja oli enam kui nõutu... miskid rõvedad kujud töllasid ringi ning ajasid miskit iba suust välja. Lõpuks muidugi headus võitis ning järjekordne konfliktitu kohalik animafilm oligi lõppenud.

Olin lugenud enam kui ülivõrdes hinnanguid sellele filmile ning tagantjärele ei saagi aru, et mida need kiitjad sealt leidsid. Einoh, oli lahedat sotsiaalset pila, elulisi tüüpe jne. Aga mida peaks sellest multikast leidma laps, kellele see eelkõige on mõeldud? Järsku mõni lapseomanik seletaks mulle, et mida tema võsuke selles multikas hindab... kui hindab? Mind see tõesti huvitab...

Lapsed aga vist tõesti hindavad sellist kraami, sest raamat võitis 2003. aasta Nukitsa konkursi mõlemas kategoorias.

Filmist endast pisut ka siin.

Taustaks: Vennaskond «Viimane jõuluöö»

RIP! Pajatusi pastelsest pohmellist

Õnneks kadunuke jõudis enne surma, detsembrikuu kahekümnendal päeval veel ühtteist Krahvi suu läbi öelda:

Teate, sellest blogimisest tuleb rohkem tüli kui lõbu, seega down the drain it goes. Kui kellelgi on omi lemmikkohti, siis lugege enne homset läbi. Otsus ümberarutamisele ei kuulu, mõttetuid vaimustusröögatusi ei aktsepteerita ja taastulemise lubadusi ei jagata ega lükata ümber. 400 lugejat päevas on ka liig mis liig – ma ei saa aru, mida sitemaks tekst siin läheb, seda rohkem loetakse. Masohhistid.

Pajatuste enda aadressil näeb paar viimast päeva vaid uljast hauakivi. Tõttöelda olen ma seda hauakivi juba ka varem näinud, aga praegu tundub asja seisund letaalsem olevat ning reinkarnatsiooniks lootust vähem. Eks iga organismi lahkumistahet tuleb aktsepteerida, aga kurb ikka. Tuleb siis siin saarel kadunukese mälestuseks klaasi tõsta ning öelda: «Kadunuke oli lahke loomuga...»

Taustaks: Metro Luminal «Palveta surnud sõprade eest»

Die Hard (1988)

TV3 hakkas taas enne jõule sarja «Die Hard» filme näitama, et aga kaks esimest meil kodus DVD-na olemas, siis ei viitsinud seda reklaamiorgiat välja kannatada.

Eile panin aga filmi «Die Hard» (1988) mängijasse ning tunnistan nüüd, et tegu on ilmselt ühe parima märulifilmiga üldse. Tehtud küll ammu, aga tänaseni mööndusteta vaadatav... mida tõestab kasvõi see, et vaatasin filmi viimase aasta jooksul juba kolmandat-neljandat korda. Filmis on põhiliselt vaid kaks ajastuhõngulist momenti: naiste koledad soengud ning need lehvivate lakkadega terroristid, kes meenutasid rohkem ajakirja «Playgirl» modelle. Kõik ülejäänu on perfektne: alates peapahast, keda mängib Alan Rickman ... kuni kunstkuuseni, mis täieliku hävingu märgiks pärast katuse õhkulaskmist ümber kukub. Ja loomulikult Bruce Willis ja tema valulik-küüniline tekst ja killud...

Eestikeelne DVD on üldiselt korralik. Nalja teeb vaid kiri «Special Edition» esikaanel... et kas eestikeelsed subtiitrid teevad asja sedavõrd eriliseks? Kui ma otsisin wõrgust selle DVD kaanepilti, siis sattusin miskis soomlaste wõrgupoes samasuguse kaanepildiga DVD peale ning selle lisade hulk lubas asja küll eriväljaandeks nimetada. Ega see lisade puudumine mind eriti ei morjenda, sest soomlaste lisade valik oli selline, mille olemasolu filmile miskit juurde ei anna. Rohkem selline asi asja enda pärast. Eks see kujunduse ja sisu mittevastavus näitab lihtsalt kohaliku DVD-tööstuse taset... õigemini selle puudumist. Asja taga on V&K Holding, kes juba varemgi ümbristega on hämanud. Samas tuleb tunnistada, et eestikeelne tõlge on parem, kui kohaliku DVD puhul kombeks.

On saanud juba traditsiooniks, et kui otsida eestikeelse DVD kaanepilti, siis leiad sa selle väga imelikust kohast. Seekord oli siis abiks Die Hard Fan, sest kõik eesti wõrgupoed pakkusid DVD-d videokasseti pildiga. Mõningaid pilte leiab ka siit.

Ja loomulikult ei saa ütlemata jätta: «Yipee-ki-yay, motherfucker!»

Taustaks: Depeche Mode «Nothing Is Impossible»