Järjest lapsikumaks läheb

Pole ju uudis, et õhtumaises tsivilisatsioonis on lapsepõlve pikendamine ja lapsemeelsus uuemal ajal au sees, aga mõnikord suudan ma ikka veel üllatuda...

Näiteks see ajakirja The Saturday Evening Post kaanepilt ja seda saatev tekst ühes blogis. Autor on kraadiga inimene ning ilmselgelt pole ta rumal, aga ühe lühikese lõigu jooksul kaks korda verbaalselt näppu vibutada, et nii ei tehta!?

Ilmselt on lombitagune ühiskond juba sedavõrd haige, et sellised hoiatused on praktiliselt kohustuslikud. Jah, me võime siin naerda, et lollid usalased jne, aga ega me isegi enam sellest kuigi kaugel pole.

Igatahes jääb mulle arusaamatuks, ehk siis ma keeldun pidama normaalseks olukorda, kus täiskasvanute ajakirjast kirjutav täiskasvanute blogi kirjutab täiskasvanud inimestele sellist lapsikust. Üldiselt ei ole inimesele ilutulestikuraketi jalgevahele pistmine normaalne... isegi mitte siis, kui inimene on politseinik. Et siis 1911. aastal saadi aru, et tegu on n-ö kunstilise liialdusega, aga pea sajand hiljem enam mitte...


Taustaks: Ruja «Rukkilõikus»

Kohe lendab lind

Ilmselt on paljud kuulnud fotograafi nii, või midagi taolist ütlemas?

Vaat nõukogude pilapiltnik Ivan Maksimov oli samuti kuulnud...

Taustaks: Nautilus Pompilius «Чёрные птицы»

Suvi on rõlge

No ei ole ju normaalne, et lähed teed hommikul kasvuhoone lahti ja saad kohe kümme sutsu sääskedelt... päeva peale veel teist sama palju... ja kuidas need neetud sääsepunnid sügelevad... palavusest ja herilastest ma parem ei räägi...

Eks ma realistliku inimesena annan enesele aru, et suvi ja muud ebamugavused, aga vaatasin täna just juuresolevat pilti ja eriline igatsus tuli hinge. Muideks, see pilt on pisut üle poole kuu vana... Jah, ma mäletan küll, et vihmas grillida polnud mõnus, aga praegu vaatan seda Heli Illipe-Sootaki tehtud pilti ja tundub, et oli ikka mõnus küll...

Taustaks: Ruja «Rännulaul»

Pidupäeva paraad

Minult on teinekord küsitud, et kas ma vihkan Eestit, et miks ma nii kriitiline olen? Eks neis kahes küsimuses ongi kogu meie aja juhmus koos, et inimene peab olema haiglaselt positiivne ning kui oled vähegi kriitiline ja kogu aeg «mää-mää» ei ütle, siis oled kuri ja vihkad.

Ütlen siis ausalt ja otse: ei, ma ei vihka Eestit ja eestlasi. Jah, mulle on see maa siin oluline... «armastus» oleks vast liialt pateetiline sõna... üldiselt meeldivad mulle ka inimesed siin maal... jah, pisut lihtsakoelised nad mu maitse jaoks on, aga saame hakkama... jah, mulle meeldib et elan riigis nimega EW, aga mitte CCCP... iseküsimus, et sellele riigile ei meeldi mina ja teised inimesed...

Mis selle riigiga siis valesti on? Indrek Mesikepp avaldas täna loo «Vabariigist ja mitte Vatikanist» ning seal on enamus asju ka kenasti ära öeldud. (Jah, ma pole seal üsna mitme asjaga nõus, aga suures plaanis kirjutaks sellele tekstile alla küll.)

Taustaks: Telegram Frank «Happy Birthday To Us»

Roppus: Eesti Post ja tema kojukandekeskus

Raisk!!!

Ma ütlen: raisk!

Eesti Post ja tema kojukandekeskus!

Meile saadeti (standard)pakk raamatutega ning otse loomulikult jättis kojukandekeskus selle Kuressaarde... kuhu me peaks siis sellele järgi minema... helistasin ja sõimasin: ma saan ju aru, et meil pole enam postkontorit, aga Kuresaarde (meilt 30 km) jätmise asemel oleks võinud ju selle saata lähimasse postkontorisse Kihelkonnal (meilt 10 km)... seda enam, et Kihelkonna postkontor meid ju teenindabki...

Asja muudab eriliselt absurdseks see, et postiljon tõi täna meile ühe tähitud kirja ning koos sellega andis ka kojukandekeskusse lollteate üle... oleks pakk Kihelkonnal olnud, siis oleks meil täna ka juba raamatud käes... tramavõi!

Panin selle jutu ka siia blogisse, kuna FB kaotas selle kaks korda mu seinalt ära... kallis kaasa ütleb, et tema näeb seda seal seinal, aga mina ei näe... näen vaid teateid, et see ja see laikis...

Taustaks: Telegram Frank «Harlot of Nations»

Üks riik, üks rahvas, üks ACTA

Kuna ma geograafilistel põhjustel, ei saa praegu Tallinnas või Tartus olla, siis...