Mõnikord olen ma Ants

Vähemasti olid/on ühe toa toimetajad veendunud, et mu nimi on Ants!

Kui ma sündisin, siis taheti mulle Rene nimeks panna... ka on arvatud, et ma olen Henri. Ants, see on midagi uut!

Taustaks: yelworC «Soulhunter»

Tööpäev algab rotiga

Tänane tööpäev algas rotiga.

Astusin toimetusse, panin tagi nagisse ja sussid jalga ning istusin laua taha. Seejärel sikutasin laua alt välja sahtli arvuti klaviatuuriga... ning seal see oligi. Rott! Tudises pisut ja väristas oma roosat saba.

Kolleeg kommenteeris pärast, et kapi tagant oli kostnud üllatunud «Tohoh!»

Tegelikult oli rott kummist ning tegu oli kolleegide katsega kombata mu piire...

Taustaks: Clock DVA «Voice Recognition Text (Remix)»

True Blue (2001)

Filmi «True Blue» (2001) hakkasin ma vaatama ilma eriliste ootusteta. Vaatasin ja vaatasin ning esimese reklaamipausi ajaks sai selgeks, et film köidab... ja mis veel tähtsam, et film ka meeldib.

Tegu siis sellise pehmema film noiriga, mis teadupärast on nn karmi koolkonna krimka taaskehastuseks filmikunstis.

Et on võmm, kes kisub pidevalt suitsu ja joob kangeid jooke ning enamjaolt satub ka jamasse. Uurimise käigus külastab võmm muidugi ohtralt kõikvõimalikke veidraid ja poolkriminaalseid asutusi... kasvõi näiteks S/M klubi.

Võmmi nimeks on Rembrandt Macy ja teda mängib Tom Berenger, kelle soolofilm see suuresti ka on. Rembrandt Macy on ülemisel pildil ning siin kõrval on tema asiaadist ekspartner, kes filmi sündmuste ajaks on erru läinud.

Film algab uljalt: mingid pisut kaagistunud tattnokad kisuvad tiigist välja purjelaeva mudeli, mille küljes kett ja keti küljes inimese käsi. Kuna narkovõmm Rembrandt Macy on parasjagu järjekordse käkiga hakkama saanud, siis antakse see (naise)käe juhtum talle... noh, et las pusib ühe lootusetu asjaga.

Ma ei tahaks filmi keerdkäike ümber jutustama hakata, sest esmavaatamisel on lugu küllaltki segane. Eks omajagu segasid vett ka veel tagasivaated, mis samas olid kriminaalintriigi seisukohalt enam kui vajalikud.

Film meeldis, aga niipea uuesti ei vaataks... filmi vaataks uuesti alles siis, kui sisu juba pisut ununenud on. Samas arvan, et IMDB või Rotten Tomatoes on oma hinnanguis mõttetult karmid.

Taustaks: Chris Isaac «Blue Hotel»

Varjude kuningriigi üheksa väravat

Tänapäeval on raamatul raske, kui mitte võimatu saavutada eduka filmiga sarnast populaarsust. Film on alati menukam! Hispaania kirjaniku Arturo Pérez-Reverte romaan «Dumas' klubi» (1993) on selle väite ehe tõestus.

Roman Polanski tegi filmi «Üheksas värav» (1999). Film sai hea, ja saavutas ka menu. Ja kuidas saabki mittemenukas olla film, kus mängivad Johnny Depp ja Lena Olin. Filmi näidati ka Eesti kinodes ning siin-seal müüdi isegi idanaabrite tehtud eestikeelsete subtiitritega DVD-d ning võib üsna kaljukindlalt väita, et ilma filmita poleks see romaan ka eesti keeles ilmunud.

Raamatu sisu on esmapilgul lihtne. On Lucas Corso, kes jahib rahakate klientide jaoks haruldasi köiteid. On n-ö raamatudetektiiv. Võrdlus detektiiviga kipub keelele ka seetõttu, et sarnaselt nn karmi koolkonna detektiividele pruugib Corsogi ohtralt alkoholi ja sigarette ning saab regulaarselt kere peale.

Romaanis on Corso esmaseks ülesandeks tuvastada ühe käsikirja ehtsus. Käsikirjaks on Alexandre Dumas' romaani «Kolm musketäri» peatükk «Anjou vein». Kuid algsele ülesandele lisandub teine ja märksa müstilisem: Lucas Corso peab tuvastama ühe ääretult haruldase köite ehtsuse. Tegu on raamatuga, mida on säilinud vaid kolm eksemplari, sest ülejäänud põletati koos autoriga tuleriidal. Inkvisitsiooni otsuse põhjuseks oli raamatu sisu kui ka tõsiasi, et raamatu kaasautoriks olevat Saatan ise.

Romaan on põnev: toimuvad mõrvad ja lahendatakse mõistatusi. Kuid see on kõik vaid pealispind, sest raamatu tõelise sisu moodustavad vanad raamatud ning kõik nendega seonduv. Kirjaniku suurimaks saavutuseks tulekski pidada, et ta on suutnud kirjutada põneva loo sedavõrd nohiklikul teemal... sedavõrd põneva, et raamatut loeb huviga ka mittebibliofiil.

Kirjastus Varrak venitas romaani avaldamisega omajagu ning tänapäevase kiire elutempo juures polegi imestada, et viis aastat pärast filmi ei suuda enamik lugejaid romaani filmiga seostada. Märksa kurvem on, et sellise rahuliku kirjastamistempo juures on eestikeelses raamatus vähemasti kaks totrat viga. Esimene viga on rohkem iluvea laadi: tiitellehel väidetakse, et tõlge on tehtud prantsuse keelest. Ma siiralt loodan, et see tõlge tehti siiski hispaania keelest! Teine viga on suurem ja sisulisem: üks gravüüridest on trükitud kaks korda ja üks on seega puudu.

Kuid isegi selliste vigadega on romaan väärt lugemisvara.

*

Antud kirjatükk ilmus täna ajalehes «OS Telenädal» ning kuna seda väljaannet wõrgus pole, siis kopeerisin teksti ka siia.

Pisut sobramist ning leidsin, et romaanist olen ise kirjutatud siin ja kamraad Trash on filmist kirjutanud siin.

Taustaks: Wojciech Kilar «Corso»

Kui Nirti on kirjanik, siis mina olen elav klassik...

Vaatasin eile öösel huvi pärast oma blogi kaunteri statistikat ning avastasin, et härjalt on hakanud rahvast tulema SL Õhtulehe kaudu. Järgisin siis linki ning leidsin loo «Kes on Eesti netiprominendid?».

Loost leidsin ka lause, milles olevate linkide kaudu mu blogisse tuldi...

Blogiedetabeli tipuosas on aga näiteks nooruke ulmekirjanik Nirti alias Triin Põldra, teise ulmeguru Jüri Kallase leiab edetabeli lõpuosast.

Kõik oleks ju ilus, aga lauses on kaks viga: Nirti pole kirjanik ja minu blogi ei asu tabeli lõpuosas. Ei saa ju pidada kirjanikuks isikut, kes on avaldanud ÜHE laastu ning koht nr. 51 ei ole ka TOP100 lõpuosa!

Taustaks: Funhouse «Confused»

Fotod Karl Höckeri albumist

Ajaleht «Postimees» avaldas eile järjekordse natsiviha õhutava loo. Pealkirjaks «Pildid Auschwitzi surmalaagri valvurite muretust elust» ja sisuks Karl Höckeri fotoalbum, mis alates eelmisest aastast asub USA holokausti muuseumis.

Miks «Postimees» just nüüd sellest albumist kirjutab? Vastus on lihtne: sellest on taas kirjutanud maailma ajakirjandus. Huvitav on aga see, et «The New York Times» pealkirjastas oma loo küll kui «In the Shadow of Horror, SS Guardians Frolic», aga avaldas selle Art & Design lehekülgedel. Maakeelse loo pildid ja tekst pärinevad suure tõenäosusega lehe «The Daily Mail» loost «Day off from Auschwitz: The laughing death-camp guards at play».

Kogu see albumijama näitab suurepäraselt kuivõrd ebasiiras on kõik see, mis haakub holokaustitööstusega. Et natsi-Saksamaa mundrikandjad oleks otsekui koletised olnud, kelle puhul nüüd ootamatult avastati suisa inimlik külg. Eks oma vaenlast ole kõik demoniseerinud, aga natside asjus omandab see pidevalt miski apokalüptilise mõõtme. Tahetakse seda tunnistada või mitte, aga ka natsid olid kõigest inimesed.

Mulle meenus praegu ühe mu kunagise kolleegi ütlus, et ka Stalini ajal inimesed armusid, armastasid ja olid õnnelikud. Miks ei taha me seda siis uskuda Hitleri-aegse Saksamaa inimestest?

Eestikeelne lehelugu on muideks vigane ja kallutatud. Fotoalbumi omaniku nimi on valesti kirjutatud ja ei mainita ka seda, et holokaustitööstusel ei õnnestunudki Karl Höckerist suurt süüdlast teha. Loomulikult puuduvad elementaarsed lingid originaallugudele ja -galeriidele.

Siinoleva grupipildi ja kõik ülejäänud albumi fotod leiab aga siit. Grupipildil (vasakult alates): dr. Josef Mengele, Rudolf Höss, Josef Kramer ja tundmatu ohvitser. Piltide tehniliselt töödeldud versioonid leiab aga siit.

Tõe huvides tuleb märkida, et eestikeelse loo leidsin ma selle blogiposti kaudu.

Taustaks: Vennaskond «Lili Marleen»

L'Âme Immortelle «Aus den Ruinen (Live 2003)»