Ott ja raha ja kuulsus ja ...

Viimastel päevadel olen ajalehtede wõrguväljaannetes üsna mitu korda sattunud Urmas Otiga seonduvate kirjutiste otsa...

Kirjutised ise on üsna rõlged: küll on miski Valgamaa mees mures, et teda võidakse pidada Urmas Oti isaks... või siis haledalt imetlev kirjutis sellest, kuidas Urmas Ott oskas raha teenida ja ka seda kulutada ja samas suur staar olla...

Mul on jäänud mulje, et mõlemad kirjatükid on inspireeritud raamatust, mille kaanepilt siinsamas kõrval. Et kas nüüd ongi nii, et arvustuse asemel saame ajakirjaniku ümberjutustuse mingist lõigust raamatus, mis ajakirjanikule korda läks? Et kas nüüd saame telesaadete ümberjutustuste kõrvale ka raamatute ümberjutustused?

Kui see on aga osa raamatu reklaamikampaaniast, siis võiks öelda, et minu puhul on kampaania sihile jõudnud... väga suure tõenäosusega ma sellist raamatut ei loe.

Taustaks: Tubeway Army «Me! I Disconnect from You»

Kui kodanik saaks ise otsustada, et mida riik ta maksudega teeb..?

Kirjutasin täna oma Ulmeseoste blogis ameerika kirjaniku Jack C. Haldeman II jutust «We, the People» (1983).

Mulle tegelikult ilgelt meeldib jutus olev maailmakorraldus, kus kodanikukohuseks on määrata, et mida riik teeb kodanikult laekuvate maksurahadega. Väikeses riigis, nagu Eesti, see vist ei töötaks, aga suurriikides võiks selline asi isegi tulemust anda...

Keda asi huvitab, see leiab jutu siit ning siit leiab ta autori mõtted poliitilisest ulmest.

Jah, ka ulme on eelkõige kirjandus, aga see ei tähenda, et idee-ulmele enam kohta poleks.

Taustaks: Novalis Deux «Human»

Konkurentsitult koledaim kaas

Tunnistan ausalt, et mulle ei meeldi n-ö negatiivsed edetabelid... et hääleta 10 maitsetumat staari, või leia 10 kõige lollimat filmi jne.

Konkurentsitult koledaima Eesti raamatukaane juhtum on aga eriline, sest siin pole vaja mingit edetabelit koostada ning siin pole ka midagi valida... antud kaas on oma värdjalikkuses ainulaadne.



Rahvas peab omi kangelasi teadma ning sestap edastan ka olulise info. Tegu on Patrick Süskindi romaani «Parfüüm: Ühe mõrvari lugu» (Das Parfum: Die Geschichte eines Mörders; 1985) eestindusega. Raamatu tõlkis Helgi Loik, avaldas 1994. aastal Eesti Raamat ning kaanekujunduse tegi Rudolf Pangsep(p). Ainukesena sai oma osaga hakkama tõlkija Helgi Loik, kirjastuse ja kujundaja sooritust võib lugeda ebaõnnestumiseks.

Romaan on võrratu ning soovitan lugeda, kui veel lugemata on!

Võiks ju öelda, et mis sest kaanest, peaasi, et hea romaan ja hea tõlge. Vaat, antud kaas on ikka sedavõrd värdjalik, et takistab ostmist ja lugemist – praktiliselt igaüks, kes seda raamatut on näinud, on küsinud põlastavalt, et mida sina loed!?

Tõsi ta on, et nüüd kus on ka film olemas, et nüüd juba teatakse, et mis romaaniga tegu. Filmi valmimine andis ka kirjastusele Eesti Raamat julguse kordustrükiks.




Kordustrükk oli aga selle romaani rehabiliteerimiseks eesti keeleruumis hädavajalik. Õnneks kordustrükiga enam kujunduseksperimente ei tehtud ning juhinduti arukast põhimõttest – kui ise ei oska, siis kasuta originaalkujundust.

Taustaks: The Pussybats «Dance With The Devils»

Hüvasti wordpressi-blogid!

Kõik! Loobun wordpressi platvormil olevates blogides kommenteerimast.

Olen seda viimastel päevadel veel paar-kolm korda üritanud ning ilmselt on taas minu kommentaarid spämmi hulka läinud. Ilmselt pole mõtet tuuleveskiga võidelda ning tuleb tunnistada, et «iseloomud ei sobinud».

Taustaks: The Pussybats «Feel»

Blogipuul on taas miski ikaldus kallal

Tundub, et blogipuul on taas miski ikaldus kallal...

Eile ei tulnud üks postitus läbi, täna kell 11–12 tehtud postitus pole siiani läbi tulnud... samas küljeluu kell 16 tehtud postitus on juba läbi tulnud..?

Mis toimub!?

Taustaks: The Pussybats «15x60»

Kommenteerimine wordpressi blogides?

Mul on mure. Miks ma ei saa enam kommenteerida wordpressi blogides?

Alguses arvasin, et see on ühe konkreetse masina tšombe, aga täna, kui ma tahtsin Mister Costello blogis kommenteerida, siis kadusid taas kommentaarid kuhugi mutiauku.

Loomulikult, võib olla, et antud blogid on mind lihtsalt blokeerinud... kunagi püüdsin veel ka Mirkutski blogis vene filme soovitada... ja siis oli üks blogi veel...

Et siis oskab keegi öelda, et kas see on miski üldine värk... või olen mina paariaks kuulutatud..?

Taustaks: The Pussybats «Back To The Darkness»

Olen solidaarne

Ükspäev, kui ma veel haige olin, rääkisin telefonis kolleegiga ning tal oli mõte, et raskel ajal tuleb solidaarne olla. Ta leidis, et arukas on olla solidaarne riigikogu ja muude säherdustega, kel sissetulekud ei tohi langeda, vaid hoopis tõusma peavad...

See mõte mulle meeldib, sest mul on ka arutul hulgal kõikvõimalikke kulutusi, mida ma kindlasti ei saa isegi majanduskriisi ajal kärpida. Noh, et alates sellest, et tuleb täita kodanikukohust ja auto osta... pisematest kulutustest rääkimata...

Taustaks: Untoten «Spread Your Wings»