Which B-Movie Badass Are You?

Tänase küsitluse teema: Which B-Movie Badass Are You?

You're Nada from They Live.

897 other people got this result!
This quiz has been taken 12706 times.
7% of people had this result.

Ma olen kunagi filmi «They Live» (1988) näinud, aga kodanik Nada mul küll meeles polnud... tegu muideks filmi peategelasega. Tõttöelda võib selle filmi ka vaatamata jätta, sest filmi aluseks olnud Ray Faraday Nelsoni lühijutt «Eight O'Clock in the Morning» (1963) on lugemisvarana kordi rohkem väärt, kui film...

Taustaks: Second Voice «Celebrate Our Death»

Terry Pratchett «Mort»

Kirjutasin mõni päev tagasi sügistormist ning sellest tingitud elektrikatkestusest. Küünlavalgel tehtavate tegemiste hulk pole just suur ning sestap saigi lugemise kasuks otsustatud. Küünlavalgusel lugemine seab aga teatavad piirid lugemisvara valikule. Raamat peab olema kergeltloetav ja silmasõbraliku küljendusega. Kirjastuse «Varrak» ilmutatud Terry Pratchetti romaan «Mort» (1987) sobis selleks kenasti. Kui nüüd aus olla, siis ongi mul hetkel käsil Kettamaailma raamatute korduslugemine. Romaan «Mort» sai kindlasti kolmandat, kui isegi mitte neljandat korda loetud.

Tegelikult on «Mort» minu jaoks pisut erilise tähendusega, sest just selle romaani headus sai põhjuseks, miks ma Kettamaailma raamatuid üldse senini loen. Sarja esimesed kaks romaani olid ju suht nõrgukesed, kolmas juba lubas ning otsustasin, et kui neljas on viletsam, kui kolmas, siis «Hüvasti, Pratchett!» Romaan «Mort» on ilmselt üks sarja parimaid ning SURMA alamsarjast parem on vaid nõidade alamsari.

Tegelikult ei peaks romaani sisust siin vist midagi rääkima... usun, et igal huvilisel on see tõenäoliselt loetud. Pealegi on see siinmail ka kõige kuulsam Terry Pratchetti raamat, seda küll tänu Eesti Draamateatri lavastusele «Mort: Surma õpipoiss» ning eelkõige tänu selle ümber tehtud meediakärale. Ise pole ma seda lavastust näinud, kuid Allan Vainola muusika oli küll hea.

Ülalpool on näha selle romaani kolm kaanekujundust. Esimese autoriks loomulikult Josh Kirby, kelle kaanepildid on sageli ka erinevates keeltes ilmuvatel tõlgetel, sest neid peetakse nö. ametlikeks kaanepiltideks. Teine kaanepilt aga pärineb romaani USA väljaandelt ning minuarust on see üks parimaid, mis sealpool Suurt Lompi Kettamaailma romaani kaanele on saanud. Autoriks võrratu Jill Bauman. Tuleb tunnistada, et ega kohalik kaanepilt Hillar Metsalt neile kahele küll mingitpidi alla ei jää.

Taustaks: Allan Vainola «Epiloog»

Whose your Vampire personality?

Eks wõrk ole igasuguseid jaburaid teste ja küsitlusi täis ning kui masin olulisel hetkel «jala pange paneb», siis on just õige hetk mõni neist läbida.

Näiteks: Whose your Vampire personality?

You scored as Marius.
You are the quiet cool. You are so mellow people are lulled into a false sense of security. When you are pissed god help anyone who crosses you?

Kodanik Marius de Romanus on pildil kenasti näha ning pisikese mõttetöö viljana meenus mulle, et filmis «Queen of the Damned» oli ta see härrasmees, kes Lestati hammustas...

Taustaks: Play Dead «Bloodstains, Pleasure»

Avaldus

Kesikute võidu tõttu ollakse vihased nende peale, et kes ei käinud valimas...

Täie vastutustundega teatan: Mina ei käinud valimas!

Põhjustest olen ma mõnes kohas ka rääkinud ning korrata ei viitsi. Mittekäimine on põhimõtteline. Pole vahet, kas valida haisev sitt või lõhnav sitt!

Tegelikult olen ma vaid kahel valimisel osalenud: andsin oma hääle Euroopa Liiduga ühinemise kasuks ja andsin oma hääle Marek Strandbergile (kuigi oli selge, et Europarlamenti ta niikuinii ei saa, sest valijateks on eestlased). Neil kahel korral on mul olnud millest valida!

Taustaks: J.M.K.E. «Savist saar»

Sügisega saabuvad tormid

© Krafinna

Iseenesest lihtne tõdemus, aga sellised asjad kipuvad meelest minema. Teisipäeva õhtul tuletas Emake Loodus neid tõsiasju taas meelde.

Tuul, mis kogu päev oli vaikselt tugevamaks pööranud, paisus õhtuks juba selliseks parajaks tormipojaks ning seesama tormipoeg võttis meil ka kolmveerand kümne paiku elektri. Ega midagi, otsisime jaanuaritormist järelejäänud küünlad kapist välja ning hakkasime tuule ulgumise saatel videvikku pidama.

Öösel, kella kahest tuli elekter tagasi, mis tähendas köögisanga iseeneslikku käivitumist ning üle maja kostus:

Mis on kodu, kus on kodu,
kus on kodu koht?
Mis on kodu, kus on kodu,
kus on kodu koht?

Olav Ehala CD «Kino. Teater. Muusika» oli sanga ununenud! Loomulikult süttisid ka põlemajäänud elektripirnid ja kergema unega Krafinna sai manipuleerida kõikvõimalike lülitidega. Mina magasin nõnda raskelt, et kuulnud midagi.

Kusagil kella nelja paiku öösel läks mul aga uni ära ning siis ma avastasin üllatusega, et kabinetist paistavad meie arvutipargi tulukesed. Arvuti juurde ma siiski ronida ei viitsinud, lugesin paar tundi raamatut ja jäin uuesti magama.

Hommikuks oli elekter taas lahkunud. Taaskohtumine elektriga toimus kell kaks päeval, wõrguühendust me aga kolmapäeval veel ei näinud... see laekus alles neljapäeva hommikuks.

Elu saarel. Kogu oma ilus!

Taustaks: Olav Ehala & Kiigelaulukuuik «Kodulaul»

Deep Impact (1998) [jäi kripeldama]

Kohe filmi alguses, kus eestikeelsetes subtiitrites särasid tähed, mille nimedeks olid Alcor ja Mizar, tundsin ma, et tõlkija on järjekordne rumal inimene, kes ei jaga muhvigi asjast, mida ta tõlgib. Usun, et meie postmodernsel ajastul pole astronoomia tõesti vist kõige popim teadus, aga tõlkija võiks ikka materjalist üle olla ning Alkori ja Miitsari õigekiri ei tohiks nüüd küll väga krüptiline teadmine olla.

Kui aga kosmoselaeva «Messias» nime käänamiseks läks, siis sain ma aru, et tõlkija on idioot ning et selleks saab vaid Janno Buchmann olla. Filmi lõpus sai mu veendumus kinnitust: nii ongi!

Loomulikult on enamus siinmaiseid filmitõlkeid lombakad, aga isegi sellel hädisel taustsüsteemil paistab Janno Buchmann erilise vesivõsuna silma. Asja kurbkoomiline külg on aga see, et mulle toodi kunagi ühes kirjastuses (filmitõlkijast) toimetaja poolt Janno Buchmanni eeskujuks, kui ühte iseäranis head tõlkijat. Vaat see oli juba solvav!

Kuigi moodne linnafolkloor väidab, et Janno Buchmann on lihtsalt üks rikkis (filmi)tõlkeprogramm, pean siiski inimeste kurvastuseks ütlema, et see pole nii. Usaldusväärsed allikad on andnud pädevaid tõestusi sellele, et tegu on siiski lihast ja luust inimesega, kes lihtsalt teeb vale tööd...

Taustaks: Kosmikud «Minni-hiir»

Deep Impact (1998)

Vaatasin siis lõpuks ka filmi «Deep Impact» ära. Mitte et mul oleks olnud miski eriline kirg seda filmi näha, aga TV3 näitas seda rohke reklaamiga ning nõnda ma siis ka vaatasin. Film oli just nii halb kui ma kartsin, ehk isegi pisut halvem! Noh, selline ulmekuues «Titanic». Film koosnes põhiliselt jaburatest kokkusattumustest, veel jaburamatest viltuvedamistest ning tegijate arulagedast soovist publikumilt iga viimane kui pisar välja nõristada. Melodraama ja katastrooffilm käkaskaela...

Tegelikult on see film stiilipuhas näide sellest, mida inglisekeelses ulmekirjandusteaduses nimetatakse slick SF ning mida eesti keeles võiks nimetada sõnaga «klantsulme». Termin kui selline on neutraalne, aga sageli mõjub see kahjuks hinnanguna. Klantsulmeks nimetakse Ameerikas ajaviite- ja üldhuviajakirjades ilmuvaid ulmelugusid, milles ulmeline osa on enamjaolt suhteliselt igerik, kuid seda enam on pandud rõhku kõikvõimalikule inimsuhete seebile, sest seda mõistab nende ajakirjade lugeja märksa paremini. «Deep Impact» on suisa stiilipuhas analoog klantsulmele kinoekraanil. Ulmeline osa oli ajast ja arust pulp kõigi sellest tulenevate teaduslike vigadega. Nagu eespool sai öeldud, kasutati ulmelist osa eelkõige vaid selleks, et melodramaatilisele tundlemisele miskisugust apokalüptilist mõõdet anda.

Ma saan aru küll, et mõningad teaduslikud vead on vältimatud pea igas ulmekas. Sageli on need suisa hädavajalikud, et teos üldse võimalik oleks... teinekord on need tingitud lihtsalt lohakusest. Lauslollusi aga peaks vältima! «Deep Impact» on suurepärane näide sellest, kuidas tehakse ulmefilmi, mis pole ulmefilm. Ainuke asi mida filmi puhul kiita saab on näitlejate valik ning nende poolt teostatud rollid. Omas laadis tegid nad tõesti korraliku soorituse! Iseasi, mida see laad väärt on?

Ühes ebaolulises vaidluses, et kumb film parem on... selles vaidluses annaksin ma oma hääle siiski filmile «Armageddon»! Olulist vahet neil ju pole, aga «Armageddon» on film, mida ma suudan ilmselt ka teist korda vaadata... filmi «Deep Impact» puhul seda vist ei juhtu...

Taustaks: Christian Death «Sex Dwarf»