Minu blogimised

Käesolev postitus sai alguse mu blogi eelmise postituse Blogimise valu ja võlu kommentaariumist. Kuna vastus sai pikk, siis selguse huvides sai eraldi postitus tehtud.

Anonüümne ütles:

/.../ kõigepealt, kogu see blog tr formaat on paras public masturbation. eriti tänu sellele top 20le. see n.ö. kapitalistlik pealkirja müüv teema lihtsalt kepib kogu hea idee ära.

ja siis ongi nii, et (ka sina brutus) kirjutad sellest, kuidas oma kassile uue edeva küünelaki ostsid või kuidas tuti helvel on uus vitu soeng. -- peaasi et postitus jõuaks 10 minutiga ülejäänud pededeni ja see peabki olema kogu saidi kvaliteet. /.../

Pole endateada kunagi pealkirja meelega n-ö seksikamaks pannud või kirjutanud selleks, et blogipuu edetabelisse pääseda.

Eks igaüks peab enda jaoks ise piirid tõmbama... mina olen need enda jaoks paika mõelnud ning püüan neist mitte üle astuda... enamjaolt see ka õnnestub.

Loomulikult ei pea ma omi blogisid vaid endale... kui endale kirjutaks, siis teeks seda vaid koduarvutis. Loomulikult kirjutan ma ka lugejaid silmas pidades ning näiteks seepärast kirjutan ja seletan asjust, mis mu enda jaoks suisa kreedo on. Kuid kindlasti ei tee ma midagi publikumenu nimel... loetakse palju loetakse, sest seksi- ja poliitikablogidega mu teemad niikuinii võistelda ei suuda.

Jah, mul on hea meel, et mu blogid on blogipuu TOP100-s, aga millisel kohal nad on, see on juba üsna suva. Loomulikult käin ma aegajalt TOP100 kaemas, aga koht TOP-is pole eesmärk omaette. See on vaid boonus.

Anonüümseid kommentaare luban seetõttu, et mu tutvusringkonnas on üsna palju mitteblogijaid, kes tahavad ka teinekord kommenteerida. Milleks neile seda keelata? Kaubandusliku saasta ja alusetu sõimu võin ma ju ka käsitsi ära kustutada.

Räägin muidugi vaid ainult enda eest...

Taustaks: Christian Death «Angels And Drugs»