Üüratud summad kultuuritegelasele

Hakkasin Nipitiri blogisse kommentaari kirjutama, aga jutt sai pikk ning järsku pole ka ilus teise inimese blogis kõike seda öelda.

Postimees on jällegi miski rüveduse künnise ületanud ning kirjutab rahast mis kulub näitlejatele. Iseäranis küüniline on kirjutada: «Üüratud summad, mida kultuurkapital maksab mõnele kultuuritegelasele maailmareisideks /.../» Kustotsast need summad üüratud on? Räägime parem summadest, mida meie banaanivabariik kulutab poliitikutele... räägime summadest, mida riigiasutused süüdimatult laiaks löövad. Räägime kasvõi summadest, mida kulutatakse eesti sportlaste olümpiale saatmiseks... jäi just silma pealkiri, mis kilkas, et taas on Eestil kõigi aegade suurim olümpiadelegatsioon. Ma saan aru, et riik vajab esindamist, aga kõige selle taustal on ääretult silmakirjalik lugeda kokku kultuuritegelastele pillatud veeringuid.

Pööbel (või siis n-ö korralikud kodanikud) süüdistavad kommentaariumis, et näitlejad joovad ja laaberdavad ning ilmselt sinna see toetusraha lähebki. Kurat, kogu Eesti joob! Kui aasta kultuurisündmused on kõikvõimalikud õllesummerid, siis teevad ju näitlejad ka juues kultuuri. Huvitav, et poliitik tohib juua, lihtinimene tohib samuti, isegi sportlane tohib, aga näitleja ei tohi kohe üldse..?

Sellest ma parem ei räägi, et mis kellast millise kellani on näitleja tööaeg jne. Eks iga inimene ole ise kutsevalikul neid asjaolusid arvestanud.

Samas, nälgiva ja puudustkannatava loovisiku kuvand peaks kuuluma pigem XIX sajandisse. Olgu, ilmselt pole enamus näitlejaid näljas, aga miks arvatakse, et näitleja (või üldse loovisik) peaks mingil säästurežiimil elama, et väljamaale saab alles teenelise kunstnikuna jne. Loovisiku aju ja närvid (loe: emotsioonid) on nagu sportlase lihased – kui ei treeni, siis jäävad kängu. Kui sportlasele leitakse raha, et ta saaks litsi, massööri ja arstiga alpionni minna... siis peaks leitama ka raha, et näitleja saaks kuhugi raja taha patareisid laadima minna.

Taustaks: Ashbury Heights «World Coming Down»