Hetked, ja mitte vaid talvised

Vene kirjandusel on nii puudusi kui voorusi. Suurimaks puuduseks tuleks lugeda vene rahva erilise rolli rõhutamist. Seda vildakat arusaama propageerivad isegi väga laia silmaringiga kirjanikud. Vene kirjanduse suurimaks plussiks tuleks aga lugeda emotsionaalset ja psühholoogilist sügavust, sest ega asjata pole Tolstoi, Dostojevski ja Turgenjev igihaljas klassika ka väljaspool Venemaad.

Kristjan Sander on noor eesti autor, kes oma loomingus püüab üheks sulatada euroopalikku mõtteselgust ja venelaslikku psühholoogilist tundlemist ning teeb ta seda veel ulmekirjanduse võtestikku kasutades. Just see ulmelisus ja venepärasus on toonud teinekord kaasa ka süüdistusi vendade Strugatskite jäljendamises. Vendadest ulmekirjanikud pole ju halb eeskuju, aga mingist jäljendamisest ei saa rääkida, sest midagi kristjansanderlikku ei oleks Strugatskid kunagi suutnud luua ja seda hoolimata nende geniaalsusest. Nii nagu kirjutab Kristjan Sander, nii saab kirjutada vaid piiririigi (ehk ida ja lääne vahel elav) autor.

Kogumik «13 talvist hetke» sisaldab 2006. aasta romaanivõistlusel äramärkimist leidnud «Kolmteist talvist hetke» ja kolm omavahel seotud lühiromaani. Kuigi teostes esineb päris palju tulistamist ja isegi surma saadakse, pole siiski tegu sirgjoonelise märuliulmega. Raamatu tekstide tegelasi huvitab eelkõige igapäevane elu ning need kõikse suuremad ja igavikulisemad küsimused.

Lühemat romaani «Kolmteist talvist hetke» võib mõneti pidada uueks tasemeks Kristjan Sanderi loomingus, sest esmakordselt on autoril õnnestunud loo otsad enam-vähem kokku sõlmida. Kristjan Sanderile on sageli ette heidetud, et ta oskab väga hästi kirjutada... kuid et selle oskuse juures paistavad eriti abitult silma sisu olematus ja üldine lõpetamatus. Sisukus või selle puudumine on siiski pigem maitseküsimus, sest kogu kirjandus ei pea olema sirgjooneline ja lihtlausetaga. Äbarike lõppude teemaline kriitika oli sageli küll omal kohal, aga talviste hetkede puhul oleks selline etteheide vaid ilmselge kiuslikkus.

Soovitaks raamatut neile, kellele meeldib hea ja arukas kirjandus. Raamatu kuulumine ulmežanri ei tohiks samuti heidutada, sest tavapärase ulmega pole siin mingit pistmist. Kummaline ja ilmselt vaidlusi tekitav raamat, mis vääriks kindlasti rohkem tähelepanu nii lugejatelt kui ka kriitikutelt.

*

Antud kirjatükk ilmus laupäeval ajalehes «OS Telenädal» ning kuna seda väljaannet wõrgus pole, siis kopeerisin teksti ka siia.

Taustaks: Vennaskond «Elagu Proudhon!»