True Blue (2001)

Filmi «True Blue» (2001) hakkasin ma vaatama ilma eriliste ootusteta. Vaatasin ja vaatasin ning esimese reklaamipausi ajaks sai selgeks, et film köidab... ja mis veel tähtsam, et film ka meeldib.

Tegu siis sellise pehmema film noiriga, mis teadupärast on nn karmi koolkonna krimka taaskehastuseks filmikunstis.

Et on võmm, kes kisub pidevalt suitsu ja joob kangeid jooke ning enamjaolt satub ka jamasse. Uurimise käigus külastab võmm muidugi ohtralt kõikvõimalikke veidraid ja poolkriminaalseid asutusi... kasvõi näiteks S/M klubi.

Võmmi nimeks on Rembrandt Macy ja teda mängib Tom Berenger, kelle soolofilm see suuresti ka on. Rembrandt Macy on ülemisel pildil ning siin kõrval on tema asiaadist ekspartner, kes filmi sündmuste ajaks on erru läinud.

Film algab uljalt: mingid pisut kaagistunud tattnokad kisuvad tiigist välja purjelaeva mudeli, mille küljes kett ja keti küljes inimese käsi. Kuna narkovõmm Rembrandt Macy on parasjagu järjekordse käkiga hakkama saanud, siis antakse see (naise)käe juhtum talle... noh, et las pusib ühe lootusetu asjaga.

Ma ei tahaks filmi keerdkäike ümber jutustama hakata, sest esmavaatamisel on lugu küllaltki segane. Eks omajagu segasid vett ka veel tagasivaated, mis samas olid kriminaalintriigi seisukohalt enam kui vajalikud.

Film meeldis, aga niipea uuesti ei vaataks... filmi vaataks uuesti alles siis, kui sisu juba pisut ununenud on. Samas arvan, et IMDB või Rotten Tomatoes on oma hinnanguis mõttetult karmid.

Taustaks: Chris Isaac «Blue Hotel»