Varjude kuningriigi üheksa väravat

Tänapäeval on raamatul raske, kui mitte võimatu saavutada eduka filmiga sarnast populaarsust. Film on alati menukam! Hispaania kirjaniku Arturo Pérez-Reverte romaan «Dumas' klubi» (1993) on selle väite ehe tõestus.

Roman Polanski tegi filmi «Üheksas värav» (1999). Film sai hea, ja saavutas ka menu. Ja kuidas saabki mittemenukas olla film, kus mängivad Johnny Depp ja Lena Olin. Filmi näidati ka Eesti kinodes ning siin-seal müüdi isegi idanaabrite tehtud eestikeelsete subtiitritega DVD-d ning võib üsna kaljukindlalt väita, et ilma filmita poleks see romaan ka eesti keeles ilmunud.

Raamatu sisu on esmapilgul lihtne. On Lucas Corso, kes jahib rahakate klientide jaoks haruldasi köiteid. On n-ö raamatudetektiiv. Võrdlus detektiiviga kipub keelele ka seetõttu, et sarnaselt nn karmi koolkonna detektiividele pruugib Corsogi ohtralt alkoholi ja sigarette ning saab regulaarselt kere peale.

Romaanis on Corso esmaseks ülesandeks tuvastada ühe käsikirja ehtsus. Käsikirjaks on Alexandre Dumas' romaani «Kolm musketäri» peatükk «Anjou vein». Kuid algsele ülesandele lisandub teine ja märksa müstilisem: Lucas Corso peab tuvastama ühe ääretult haruldase köite ehtsuse. Tegu on raamatuga, mida on säilinud vaid kolm eksemplari, sest ülejäänud põletati koos autoriga tuleriidal. Inkvisitsiooni otsuse põhjuseks oli raamatu sisu kui ka tõsiasi, et raamatu kaasautoriks olevat Saatan ise.

Romaan on põnev: toimuvad mõrvad ja lahendatakse mõistatusi. Kuid see on kõik vaid pealispind, sest raamatu tõelise sisu moodustavad vanad raamatud ning kõik nendega seonduv. Kirjaniku suurimaks saavutuseks tulekski pidada, et ta on suutnud kirjutada põneva loo sedavõrd nohiklikul teemal... sedavõrd põneva, et raamatut loeb huviga ka mittebibliofiil.

Kirjastus Varrak venitas romaani avaldamisega omajagu ning tänapäevase kiire elutempo juures polegi imestada, et viis aastat pärast filmi ei suuda enamik lugejaid romaani filmiga seostada. Märksa kurvem on, et sellise rahuliku kirjastamistempo juures on eestikeelses raamatus vähemasti kaks totrat viga. Esimene viga on rohkem iluvea laadi: tiitellehel väidetakse, et tõlge on tehtud prantsuse keelest. Ma siiralt loodan, et see tõlge tehti siiski hispaania keelest! Teine viga on suurem ja sisulisem: üks gravüüridest on trükitud kaks korda ja üks on seega puudu.

Kuid isegi selliste vigadega on romaan väärt lugemisvara.

*

Antud kirjatükk ilmus täna ajalehes «OS Telenädal» ning kuna seda väljaannet wõrgus pole, siis kopeerisin teksti ka siia.

Pisut sobramist ning leidsin, et romaanist olen ise kirjutatud siin ja kamraad Trash on filmist kirjutanud siin.

Taustaks: Wojciech Kilar «Corso»