Ungarist ja haigusest

Olime Krafinnaga käesoleva aasta 12. nädalal (17.–22. märts) Ungaris, mida tõestavad ka suurepäraselt käesoleva blogiposti pildid. Kõrvaloleval kõhutan ma kuningalossi müüril ja naudin mu ees laiuvat vaadet ning alumisel tatsan ma nn kangelaste väljakul. Mõned reisupildid leiab veel ka Krafinna fotoblogist, aga tõesti vaid mõned neist sadadest.

Ungarist tagasi tulles õnnestus meil kallil Eestimaal üsna kohe miski tõbi külge haakida... kohe nii hullusti, et isegi töölt tuli koju jääda. Palavik, peavalu, nohu jne. See siis teadmiseks neile, kes on teinud järelpärimisi mu tervise ja blogides haigutava vaikuse asjus.

Taustaks: Jesus On Extasy «Holy Beauty»

Tõlkevärdjas kommentaari kirjastamas

Tundub et taas on mingi tõlkevärdjas on Bloggerit pilastamas käinud... keeleoskus olematu, aga tahtmist näib ülearugi olevat ning ongi sündinud järjekordne tõlkeväärakus:

KIRJASTAGE OMA KOMMENTAAR

Teatab sõbralik oranž nupp kommentaarikasti juures.

Taustaks: Brillig «The Plagiarist»

Selles romaanis on kõik pisut võlts!

Sündmustik on eesti kriminullile omaselt pingutatud ja naeruväärne. Mõrvalugu ei toimu Eestis, vaid hoopis Rhodosel. Detektiivitööd teeb literaadipaar Diana ja Kalev Karu (huvitav, et kas autorite alter ego?), kes täiendavad seega niigi rohkearvulist krimikirjanduse jaburamate juurdlejate tuhmi galeriid. Mis peamine – mõrvalugu ise on ebauusutav ja ebaveenev! Keda võiks huvitada suvaliste litraatide eraelu ning kes suudaks uskuda eesti literaadi detektiivivõimeid..?

Tagakaane tekst on aga suisa valelik ning väidab, et otsekui oleks Kaarel ja Klaara Kivi romaan esimene tõeline eesti kriminaalromaan. Huvitav, kas Herta Laipaik ja Juhan Paju on juba unustatud? Kummaline küll, aga isegi need kaks on Kivide romaanist paremad, omaaegsest Valve Saretoki leheromaanist rääkimata.

Niisama hale, kui on sisu, niisama hale on ka raamatu teostus. Kaanekujundus viitaks pigem küll mõnele Metsakirja-tüüpi hobikirjastusele, aga mitte suurkirjastusele Varrak.

Kui teosele vähem kriitiliselt läheneda, siis kiidaks seda, et autorid on endile võetud ülesandega enam-vähem hakkama saanud ning ega see romaan paljudele tõlkeasjadele eriti alla ei jää. Iseküsimus, et kas peaks nüüd mõõdupuuks võtma, selle tõlkekirjanduse kehvema poole? Sundsituatsioonis on romaan üsna loetav – et kui oled kaugsõidubussis või lennukis, siis loed... kodus ilmselt mitte...

*

Antud kirjatükk ilmus reedel ajalehes «OS Telenädal» ning kuna seda väljaannet wõrgus pole, siis kopeerisin teksti ka siia.

Taustaks: Novalis «Bloody»