Homer Simpson pandi eurole

Olukorras, kus kogu uudisteruum on täidetud tüütu olümpia, masendavalt kultuurivaenuliku kokkuhoiupoliitika ja traagiliste Gruusia uudistega... sellises olukorras oli suisa sõõm värsket õhku nupuke Homer Simpsoni triumfi teemadel. Iga aruka mehe suur eeskuju leidis lõpuks tee üheeurosele mündile... tõsi, esialgu küll valerahategijate käe läbi, aga pretsedent on loodud. Uudis ise siin!

Taustaks: Rozz Williams & Gitane Demone «In Every Dream Home a Heartache (Reprise)»

Kuidas eemaldada mõnd lemmikblogi?

Tekkis küsimus, et kuidas on võimalik eemaldada oma blog.tr.ee profiili lehelt mõnda lemmikblogi? Ei, ükski lemmikblogi pole mul mittelemmikuks muutunud, aga nimekirja etteotsa on ilmunud miskid kolm tšombet...



Vaat selline pilt! Ma umbes aiman, et mis need f-blogid on... need peaks olema kolm kamraad Nuxxi blogi, mis mingil põhjusel mul nimekirjast ära kadusid ja mida ma eile õhtul uuesti lisasin. Küsimus aga jääb, et kuidas ma need f-blogid sellelt lehelt minema saan? Blog.tr.ee KKK sellele vastust ei anna. Oskab keegi aidata..?

Taustaks: Loits «Öölaul»

Üüratud summad kultuuritegelasele

Hakkasin Nipitiri blogisse kommentaari kirjutama, aga jutt sai pikk ning järsku pole ka ilus teise inimese blogis kõike seda öelda.

Postimees on jällegi miski rüveduse künnise ületanud ning kirjutab rahast mis kulub näitlejatele. Iseäranis küüniline on kirjutada: «Üüratud summad, mida kultuurkapital maksab mõnele kultuuritegelasele maailmareisideks /.../» Kustotsast need summad üüratud on? Räägime parem summadest, mida meie banaanivabariik kulutab poliitikutele... räägime summadest, mida riigiasutused süüdimatult laiaks löövad. Räägime kasvõi summadest, mida kulutatakse eesti sportlaste olümpiale saatmiseks... jäi just silma pealkiri, mis kilkas, et taas on Eestil kõigi aegade suurim olümpiadelegatsioon. Ma saan aru, et riik vajab esindamist, aga kõige selle taustal on ääretult silmakirjalik lugeda kokku kultuuritegelastele pillatud veeringuid.

Pööbel (või siis n-ö korralikud kodanikud) süüdistavad kommentaariumis, et näitlejad joovad ja laaberdavad ning ilmselt sinna see toetusraha lähebki. Kurat, kogu Eesti joob! Kui aasta kultuurisündmused on kõikvõimalikud õllesummerid, siis teevad ju näitlejad ka juues kultuuri. Huvitav, et poliitik tohib juua, lihtinimene tohib samuti, isegi sportlane tohib, aga näitleja ei tohi kohe üldse..?

Sellest ma parem ei räägi, et mis kellast millise kellani on näitleja tööaeg jne. Eks iga inimene ole ise kutsevalikul neid asjaolusid arvestanud.

Samas, nälgiva ja puudustkannatava loovisiku kuvand peaks kuuluma pigem XIX sajandisse. Olgu, ilmselt pole enamus näitlejaid näljas, aga miks arvatakse, et näitleja (või üldse loovisik) peaks mingil säästurežiimil elama, et väljamaale saab alles teenelise kunstnikuna jne. Loovisiku aju ja närvid (loe: emotsioonid) on nagu sportlase lihased – kui ei treeni, siis jäävad kängu. Kui sportlasele leitakse raha, et ta saaks litsi, massööri ja arstiga alpionni minna... siis peaks leitama ka raha, et näitleja saaks kuhugi raja taha patareisid laadima minna.

Taustaks: Ashbury Heights «World Coming Down»

Hetked, ja mitte vaid talvised

Vene kirjandusel on nii puudusi kui voorusi. Suurimaks puuduseks tuleks lugeda vene rahva erilise rolli rõhutamist. Seda vildakat arusaama propageerivad isegi väga laia silmaringiga kirjanikud. Vene kirjanduse suurimaks plussiks tuleks aga lugeda emotsionaalset ja psühholoogilist sügavust, sest ega asjata pole Tolstoi, Dostojevski ja Turgenjev igihaljas klassika ka väljaspool Venemaad.

Kristjan Sander on noor eesti autor, kes oma loomingus püüab üheks sulatada euroopalikku mõtteselgust ja venelaslikku psühholoogilist tundlemist ning teeb ta seda veel ulmekirjanduse võtestikku kasutades. Just see ulmelisus ja venepärasus on toonud teinekord kaasa ka süüdistusi vendade Strugatskite jäljendamises. Vendadest ulmekirjanikud pole ju halb eeskuju, aga mingist jäljendamisest ei saa rääkida, sest midagi kristjansanderlikku ei oleks Strugatskid kunagi suutnud luua ja seda hoolimata nende geniaalsusest. Nii nagu kirjutab Kristjan Sander, nii saab kirjutada vaid piiririigi (ehk ida ja lääne vahel elav) autor.

Kogumik «13 talvist hetke» sisaldab 2006. aasta romaanivõistlusel äramärkimist leidnud «Kolmteist talvist hetke» ja kolm omavahel seotud lühiromaani. Kuigi teostes esineb päris palju tulistamist ja isegi surma saadakse, pole siiski tegu sirgjoonelise märuliulmega. Raamatu tekstide tegelasi huvitab eelkõige igapäevane elu ning need kõikse suuremad ja igavikulisemad küsimused.

Lühemat romaani «Kolmteist talvist hetke» võib mõneti pidada uueks tasemeks Kristjan Sanderi loomingus, sest esmakordselt on autoril õnnestunud loo otsad enam-vähem kokku sõlmida. Kristjan Sanderile on sageli ette heidetud, et ta oskab väga hästi kirjutada... kuid et selle oskuse juures paistavad eriti abitult silma sisu olematus ja üldine lõpetamatus. Sisukus või selle puudumine on siiski pigem maitseküsimus, sest kogu kirjandus ei pea olema sirgjooneline ja lihtlausetaga. Äbarike lõppude teemaline kriitika oli sageli küll omal kohal, aga talviste hetkede puhul oleks selline etteheide vaid ilmselge kiuslikkus.

Soovitaks raamatut neile, kellele meeldib hea ja arukas kirjandus. Raamatu kuulumine ulmežanri ei tohiks samuti heidutada, sest tavapärase ulmega pole siin mingit pistmist. Kummaline ja ilmselt vaidlusi tekitav raamat, mis vääriks kindlasti rohkem tähelepanu nii lugejatelt kui ka kriitikutelt.

*

Antud kirjatükk ilmus laupäeval ajalehes «OS Telenädal» ning kuna seda väljaannet wõrgus pole, siis kopeerisin teksti ka siia.

Taustaks: Vennaskond «Elagu Proudhon!»

Nilbikust kaameramees

Sattusin eelmisel nädal kogemata telekast krimisaadet vaatama. Aga sellest ei taha ma kirjutada... vaid hoopis nilbikust kaameramehest.

Saates oli lõik Eesti, Läti ja Leedu piirivalvuritest, kes suvepäevi pidasid ja spordis mõõtu võtsid. Tore ju! Kuid kaameramees keskendus erilise innuga ühe naispiirivalvuri roosades šortsides pringile tagumikule. Tundus, et kaameramehel kohe midagi jäigastus, sest kaamera suisa tardus selle tagumiku peale! Kordan, et tegu oli krimisaatega ning räägiti jõustruktuuride sportlikust mõõduvõtmisest.

Tegelikult oli see kaameramees üldse üks sodikäpp, kes peaasjalikult ainult pentsikutele suurplaanidele rõhus... näiteks kleepus kaamera erilise innuga ühe võistleja numbrimärgile... huvitav, et kas see sisaldas miskit krüptilist sõnumit.

Olgu, kaameramees oli mölakas... aga mille eest toimetaja raha sai..?

Taustaks: The Birthday Massacre «Blue»

C.S.I. kriminalistid perverti tabamas

Kahtlustan, et Eestis pole inimest, kes pole näinud ühtegi osa mõnest kuriteopaiga kriminalistide (CSI) sarjast. TV3 näitab juba kolmandat lisasarja. Alates üle-eelmisest aastast on eesti keeles kättesaadavad ka põhisarja «C.S.I.: Kriminalistid» teemalised romaanid. Kõikide nende autoriteks Max Allan Collins ning kirjastus Tänapäev avaldab neid eesti keeles suvalises järjekorras. Aastal 2006 ilmusid sarja teine ja seitsmes romaan, käesoleval aastal aga sarja kuues romaan «Köitvad sidemed» (Binding Ties, 2005).

«Köitvad sidemed» on sarimõrtsuka lugu. On keegi KAK, kes kümme aastat tagasi tappis ja vägistas ning tema ohvriteks olid keskealised ja tüsedusele kalduvad jõukad ja väärikad mehed. Uuriti ja uuriti, aga ühel hetkel mõrvaahel katkes ning toimikud anti arhiivi.

Nüüd on KAK tagasi. Ei, siiski vaid jäljendaja, kes käitub oma ohvritega kui kunagine KAK. Õige KAK võtab seda kui enese au haavamist ja ilmub ka taas kuritegelikule areenile. Gil Grissom peab oma rühmaga tööle asuma ning Jim Brassile on see võimaluseks viia lõpuni kümne aasta eest katkenud uurimine.

Raamatule «Köitvad sidemed» on omased kõikide CSI-romaanide head ja vead... otsustan muidugi vaid maakeeles ilmunute põhjal.

Miinuspoolele tuleks kanda romaani üldine lohisemine: st tegevus sumbub ajuti üsna pikkadesse seletamistesse ning Max Allan Collins pole lihtsalt sellisel tasemel kirjanik, et tema kirjapandud heietusi oleks nauditav lugeda. Ka teab iga kordki sarja näinud inimene, et milline näeb välja Gil Grissom (või mõni teine kriminalist) ning tagakaanel on ka tegelaste pildid – autor peab aga vajalikuks lugejale mitu lehekülge kirjeldada, et milline see Grissom siis välja nägi. Kuigi romaan on vaid telesarja tegelasi kasutav originaalteos, mõjub see kui telesarja ühe osa ümberjutustus.

Plussiks võib pidada tõsiasja, et kui raamatu esimese kolmandiku kohustuslikud tutvustavad kirjeldused loetud saavad ja autor keskendub vaid krimiintriigi lahtisõlmimisele, siis on lugemine juba puhas nauding.

Hindakski romaani kui pisut lõdvavõitu meelelahutust, milles siiski ei puudu ka teatav perversne võlu.

*

Antud kirjatükk ilmus reedel ajalehes «OS Telenädal» ning kuna seda väljaannet wõrgus pole, siis kopeerisin teksti ka siia.

Taustaks: The Birthday Massacre «Play Dead»

Sain raamatupoes pisut pügada

Käisin pühapäeval korraks Tallinnas ning külastasin ka plaadi- ja raamatupoode.

Viru keskuse neljanda korruse raamatupoes ostsin ma kolm venekeelset raamatut... täna kviitungit vaadates selgus, et mind pügati kahekümne krooniga. Pole just suur summa, aga siiski...

Kes kõrvalolevat kviitungit vaatab (võib ka suuremaks klõpsata), see näeb, et ühte raamatut on topelt. Mina ostsin seda siiski vaid ühe. Seevastu puudub kviitungilt üks teine raamat.

Topeltolev raamat maksis 150 krooni, kviitungilt puuduv aga 130 krooni. Ja ongi 20 krooni poe (või kassa nr 19) kasuks!

Hea ja pisut idealistliku inimesena ei arva ma, et mind meelega pügati, kuid kõik on võimalik...

Taustaks: Voltaire «Hello Cruel World»