«Algernon» 2006; märts

Vahepeal (kui ma haiglates olin) ilmus wõrgukirja «Algernon» märtsinumber. Vabandavatel põhjustel puudub sealt taas minu veerg... küll on seal aga Kriku veerg «Konservatiivne ulme», mis on ajendatud Berk Vaheri kommentaarist ajalehe «Postimees» kultuurilisas ilmunud ulmeküljel.

Tõeline austustvääriv ettevõtmine on wõrgukirjas aga Silver Sära ülevaade «Eesti uudisproosa 2005: viljakas, ent keskpärane aasta». Sedavõrd põhjaliku ülevaatega ei saa kiidelda isegi ajakiri «Looming», sest sealsed ülevaatajad reeglina ignoreerivad autoreid, keda nad ei tea, kelle kohta nad ei oska arvamust avaldada või keda nad isekeskis nö. grafomaanideks peavad.

Taustaks: Black tape for a blue girl «All Tomorrow's Parties (Live in Salt Lake City)»

Black tape for a blue girl «Live Bootleg»

Kohalikus banaanivabariigis tegeleb autorikaitse peaaegu ametliku katusepakkumisega ning ärgitab rumalaid ajakirjanikke kõiki mp3-de tarbijaid kurjategijateks kuulutama. Arenenud maailmas toimub ka midagi säherdust, kuid seal toimub ka meeldivamat...

Näiteks pani ansambel Black tape for a blue girl wõrku vabaks kuulamiseks ja kõrvetamiseks oma viieloolise kontsertplaadi «Live Bootleg». Lisaks lugudele on sel lehel ka albumi ümbrised ning sõnum, et seda albumit poes ei müüda...

Taustaks: Black tape for a blue girl «Remnants of a deeper purity (Live at KXCI, Tucson)»

Arvo Pärdil pole tulevikku

Kirjutasin postituses «Pärt Kivisildniku kallal», et Kivisildnik on lubanud oma blogisse ka selle Pärdi-loo üles riputada. Meest sõnast... ning siin see ongi: «Pärt ületas uudisekünnise».

Taustaks: The Electric Hellfire Club «Lucifer Sam»

Üks organ vähem

Kolmapäeval saabusin oma selleaastaselt teiselt haiglaturneelt. Olen nüüd kodus ja paranen...

Algselt pidin ma Tallinnasse minema 26. veebruari õhtul, et siis 27. veebruaril opilauale viskuda. Elu tegi aga siin omad korrektiivid valude näol, mis mul 23. veebruari õhtul ägenesid. Kusagil südaöö paiku oli selge, et need valud vaid suurenevad ning nõnda tuligi sõita öösel Kuressaare haiglasse. Valud olid mul sedavõrd võimsad, et veenivere kättesaamiseks ja tilguti panemiseks kulus tubli tund... need vähesed veenid, mis mul veel näha olid kadusid esimese torke peale lõplikult. Asjast on ka mu küljeluu oma blogis kirjutanud: pealkirjaks «Öine visiit».

Eks ma siis vedelesingi EW aastapäeva ja sellele järgneva nädalavahetuse Kuressaare haiglas tilgutite all. 26. veebruaril viis ämm mu autoga Tallinnasse ning esmaspäeval 27. veebruaril oli siis operatsioon.

Algselt pidi mul vaid sapikivid eemaldatama, kuid operatsiooni käigus selgus, et sapipõis on mädane ja põletikus ning sestap läks see koos kividega. Krafinna kommentaar: «Sapitu Jyrka».

Paranemine oli alguses suht vaevaline... võimalik, et põhjuseks ka antibiootikum Ciprinol, mis mul kõhu kapitaalselt lahti võttis. Antibiootikum vahetati loomulikult teise vastu, aga alles kusagil pühapäeval tundsin ma, et nüüd ma paranen ning enesetunne tegi kohe jõudsa hüppe ülesmäge. Esmaspäev/teisipäev oli juba selline tõeline taastumine... mis iseenesest oli ju hädavajalik, sest ega tagasisõit Saaremaale ju naljaasi pole.

Nüüd igatahes kodus. Taastun, ehk siis käin jalutamas ning püüan suuri raskusi mitte veel tõsta. Söön sageli ja väheseid koguseid. Toidusedel on ka pentsik, aga praegu teisiti ei saa. Karta on, et mõned toidud on nüüdseks igavesti minevikku jäänud...

Taustaks: Black tape for a blue girl «Space Oddity (Live in Salt Lake City)»

Katkend eileöisest vestlusest

a says:
ma vaatan, et teie ei olegi ajaveebi konkursil oma staffiga
http://ulmeguru.blogspot.com/ says:
peaks või?
http://ulmeguru.blogspot.com/ says:
mulle meeldi selle konkursi tingimused, žürii ning üldse kohaliku bloginduse trendid
a says:
maidea, ma avastasin 1 päev, et külastatavus on hullult tõusnud ja et keegi on mu sinna toppind
http://ulmeguru.blogspot.com/ says:
st., et õige blogi on sotsiaalne hala, poliitiline ona või tehnopedendus
a says:
nujah, nii enamasti on, a ma olen sealt ka päris vahvaid asju leidnud

Jutt siis konkursist Eesti Ajaveeb 2006 ning sellest, et miks minu või Krafinna blogi seal pole.

Taustaks: Second Voice «Living In Paradise»

Sengoku jieitai (1979)

Olin seda filmi ammu otsinud, sest ulmealasest sekundaarkirjandusest olin lugenud suhteliselt intrigeerivaid (ja üleolevalt virisevaid) arvamusi selle kohta. Vaist ütles, et selline film ei saa nii halb olla, kui kirjutatakse...

Film «Sengoku jieitai» (1979) põhineb jaapani ulmekirjaniku Ryô Hanmura (1933-2002) samanimelisel 1971. aastal ilmunud romaanil. Ryô Hanmura on kirjanik, kel on intelligentse autori kuulsus ning kes on võitnud Jaapanis kaalukaid kirjandusauhindu. Eks siis inglisekeelse ulmemaailma analüütikud olidki pisut hämmingus, kui nägid festivalifilmi asemel verist b-kategooria linateost. Romaani lugemiseks tuleks osata jaapani keelt ning seega jääb igasugune võrdlus algteosega ära. Aga pole ma ka täheldanud, et algteost oleks lugenud mõni filmi materdaja, kes arutleb teemal, kuidas Hanmura intelligentsest romaanist verine sopafilm on tehtud. Filmi tuntakse ka pealkirjade «Time Slip» ja «G. I. Samurai» all... see viimane on rahvusvaheliselt vast isegi kuulsam kui originaalpealkiri.

Filmi sisu on lihtne: rühm XX sajandi jaapani sõdureid kukub ajas tagasi XVI sajandi keskpaika, mil neil aladel oli feodaalne killustatus ning toimus verine võimuvõitlus erinevate klannide vahel. Tulevikku tagasipöördumine on ilmselt võimatu ning sestap teeb kaasaegsete sõdurite juht leitnant Iba ettepaneku ühineda ühe klanniga nende võitluses.

Kiire otsing wõrgus andis ka kohe paar inglisekeelset arvustust, autoriteks siis vastavalt Mark Pollard ja Anthony Romero. Huvilised võivad seega ise lugeda. Film on tänaseks saavutanud suisa pisukese kultusfilmi staatuse. Eks osaliselt on selle kultuse taga leitnant Ibat mängiv Sonny Chiba, aga eks ka idee ise ole võimas ning polegi imestada, et asjast valmis hiljuti remake «Sengoku jieitai 1549» (2005).

Taustaks: Sky Cries Mary «Wots... Uh the Deal»

Pärt Kivisildniku kallal

Kui tavaliselt on kohaliku meedia probleemiks, et ei leita leheruumi arvustamaks väärikaid üllitisi, siis ajakirja «Pläkk» puhul see reegel vist ei kehti...

Värske number on leidnud käsitlemist nädalalehe «Eesti Ekspress» kultuurilisas «Areen», kus keegi Veiko Õunpuu on üllitanud veeru pealkirjaga «Hirm võõra ees». Kõikse naljakam on, et rääkides viimasest numbrist ei saa sm. Õunpuu üle ega ümber Kivisildniku kirjutisest eelviimases numbris. Ilmselt peab see nn. Pärdi-lugu andma sm. Õunpuu paskvillile suuremat ajakirjanduslikku kaalu. Või nagu lugeja Andres kommentaaris tabavalt nendib: «/.../ pange teinekord kivipallur iluuisutamist ja räppar Mozarti arvustama, tulevad sama adekvaatsed arvamused.»

Kivisildnik lubas oma blogis, et paneb selle Pärdi-loo ükskord oma blogisse üles. Seniks tuleb aga leppida Ants Juske refereeringuga «Roppuste aastalimiit sai ära raisatud». Lisalugemiseks soovitan Mihkel Raua paskvilli «Pläkk: ajakiri neile, keda ei koti surnud neeger ega muu», kus ta tüübiliselt leiab taas üles ohtliku natsilembuse ja neegriviha eesti ühiskonnas... sedapuhku siis metallurgide seas. Mõni ikka ei väsi.

Tundub, et iroonia ja sarkasmi tajumine hakkab ikka vägagi haruldaseks oskuseks muutuma...

Taustaks: Human Drama «Nothing I Judge»