18.2.06

Paha Polly




Tahan öelda, et Paha Polly on asi... asi suure algustähega. Tegu eelmisel aastal kokkutulnud bändiga.

Eks sellise avalduse on põhjustanud kõigest neli kuuldud lugu: «Lõpust sai algus», «Mõttetu», «Kui suvi on surnud» ning üks inglisekeelne. Viimatinimetatust ma ehk ei räägiks, aga need kolm eestikeelset on ikka väga tugevad lood. Eriti märgiks ära head tekstid.

Üks kord Piiblit lugesin
Kolm korda «Stepihunti»
Ja vahepeal ma igatsenud
Olen katapulti.

Kogun kommipabereid
Ja kodus toidan kassi.
Mõttetu on nimi,
Mis mul kirjutatud passi.
Igatahes ootan üsna kannatamatult, et millal bändi uutele lugudele... või suisa ametlikule albumile küüned taha saan.

Taustaks: Paha Polly «Mõttetu»

Sõpakas kui test




Viimase poole aasta telesündmused on tekitanud mulje, et Sõpruse Puiestee ja sellega seonduv on üsna heaks testiks inimese vastuvõtuvõimele jne.

Piisab, kui vaadata, et kuidas hindavad saate «Hoia ja keela» «muusikaasjatundjad» ansambli loomingut. Küsimus pole hinnetes, sest maitsed on teadupoolest erinevad. Küsimus on elementaarses faktitundmises: kui ikka kodanik ei tea, et kes on Allan Vainola või Mait Vaik, siis tuleks kodanikul küll nurka häbenema minna. Jutt Jüri Makarovist, kes ilmselgelt on oma seniilsuses minetanud igasuguse seose reaalse maailmaga ning esineb helesiniselt ekraanilt umbse ja võhikliku vana peeruna, kelle sõnavõttude kõrghetked on siis kui ta saab heietada sellest, kuidas ta mõne äsjanähtud kollektiivi kontserti kunagi organiseeris. Tore on... ning au ja kiitus, aga see kõik on minevik!

Omaette tase oli muidugi «Eesti muusika karikas», kus siinmaine kõige piinlikum bänd Nexus kaotas Sõpruse Puiesteele. Tundub, et pööbel polnud oma lemmiku kaotuseks valmis. Isegi pööbli häälekandja «SL Õhtuleht» pidi end paar päeva koguma, et asjast kirjutada. Päev pärast saadet suudeti avaldada vaid kurblik nupuke «Nexus sai «Eesti muusika karikas» tuuseldada». Ilmselt oldi valmis kirjutama lugu võidukast tibitriost, aga reaalsus on õnneks siiski pisut normaalsem. Läks veel päev ja siis suudeti end kokku võtta ning ilmutada lugu «Nagu välk selgest taevast: Sõpruse Puiestee seljatas Nexuse». Ja kui lugeda veel nende lugude kommentaare, siis saad aru, et tegu on klassivõitlusega: pööbel lihtsalt ei usu, et Sõpakal võiks üldse fänne olla ning arvab, et saates tehti häältelugemisel sohki. «Kõigile ju meeldib Nexus!»

Antud postituse ajendas aga viimane «Hoia ja keela», kus mitte keegi stuudios ei saanud aru, et laulu «Ma olen õnnelik, et inimesed on nii ilusad ja head» ei maksaks päris sõna-sõnalt võtta. Arvasin, et mõistete «iroonia» ja «sarkasm» mittehoomamine on iseloomulik vaid kasvavale põlvkonnale... kahjuks tundub, et olen eksiarvamuse küüsis. Eriti lõbus oli näha, et saates külalisena esinenud Nexuse-tibi polnud siiani üle saanud katotusest Sõpakale ning kasutas taas võimalust kobisemiseks. Suisa kurb oli aga, kui tibi kasutas oma kilamisest rääkimiseks sõna «laulma». Brrrrrrrrr!

Taustaks: Sõpruse Puiestee «Ma olen õnnelik, et inimesed on nii ilusad ja head»

12.1.06

Haigla(te)st kodus




Nagu Krafinna siin, siin, siin ja siin pajatas, käisin ma haiglatuuril. Olen praegu veel liialt nõrk ja väsinud, et sellest pikemalt kirjutada... sestap ütlen, et olen kodus kosumisel ning Kuressaare (pildil) või Mustamäe haiglast pole mind põhjust praegu otsida. Istun kodus ja taastan nahavärvi ja verepilti. 27. veebruaril ootab mind Mustamäe haiglas plaaniline operatsioon. Oma haiglaturneest püüan ma aga juba sel nädalal ka pikemalt kirjutada...

Taustaks: Kosmikud «Ei roosid»

3.1.06

«Algernon» 2006; jaanuar




Ilmus wõrguajakirja «Algernon» selle aasta esimene number. Tüüpiliselt uue aasta esimesele numbrile, on ka see suht kõhnuke. Midagi siiski on... näiteks Juhan Habichti tore ettekanne, mille ta tegi kirjandusfoorumil «Paabeli raamatukogu». Selle ettekandega haakub kenasti Kriku veerg «Jälg eesti kirjanduses». Numbris on ka Bix Pokupoja jutt «Silmad kinni» ja organisatsiooniline teade.

Tervislikel põhjustel minu veergu selles numbris pole.

Taustaks: Fortification 55 «And Tomorrow Atlantis»

1.1.06

Üks jaanuar



© Luis Royo

Kõigile mu blogi lugejatele ja kõigile mu tuttavatele (kes seda siin lugema juhtuvad)... kõigile Teile, soovin ma kena algavat aastat ja kõige paremaid soove üldse! Elame veel!!!

Taustaks: This Ascension «Carol of the Bells»

30.12.05

Heroes of Might and Magic III: Complete




Paar päeva tagasi sai üks vana plaat Krafinna arvutisse susatud ning nüüd oleme mõlemad taas HOMMIII-e lõksus...

Isiklikult minu jaoks on tegu ühe parima mänguga üldse. Olemuselt on Heroes of Might and Magic sari selline strateegia ja rollimängu segu ning hea segu on. Mulle igatahes sobib, sest päris tõupuhtad rollimängud mulle ei meeldi ning tõupuhtad strateegiamängud kipuvad ka minu jaoks igavaks kätte ära minema.

Eks maitsed ole muidugi erinevad, aga olen sageli täheldanud, et kui muude mängude osas mu maitse paljude tuttavatega kardinaalselt erineb, siis HOMM sarja puhul tavaliselt lahkarvamusi pole. Tundub, et see on niisamasugune mängude mäng... nagu näiteks DOOM 2. Loomulikult siiski pisut tagasihoidlikumal mõõdupuul.

Taustaks: Rhea's Obsession with Athan Maroulis (of Spahn Ranch) «We Three Kings»

29.12.05

Arthur Conan Doyle «Sasassa oru mõistatus»


Paar nädalat tagasi Pärnus leidsin õe raamaturiiulilt kirjastuse «Fantaasia» järjekordse kõvakaanelise vihiku. Loomulikult oli õde selle raamatukogust võtnud, mitte ostnud, sest peaaegu kaks krooni leheküljest on ikka ilge nöörimine... eriti kirjandusliku vabavara puhul. Tegu siis Arthur Conan Doyle'i jutuvalikuga «Sasassa oru mõistatus» (2005).

Avalugu «Sasassa oru mõistatus» (The Mystery of Sasassa Valley; 1879) läheb käima sellise mõnusa tondijutuna, poole pealt keerab autor aga asja realistlikuks ning lõpus suisa jandiks. Tekst on muideks Arthur Conan Doyle'i esimene ilmunud jutt ning see ehk seletab ka teksti üsnagi väetit kvaliteeti.
«Jackmani mäekuru pastor» (Elias B. Hopkins; 1885) on eestikeelse valimiku tugevaim tekst. Tegu on puändika kelmilooga ning sestap oleks edasine seletamine juba kurjast. Eestikeelse tõlke pealkiri pärineb aga inglisekeelsest esmatrükist, kus teksti nimeks oli tõesti «The Parson of Jackman's Gulch». Huvitav, et kas kirjastuses «Fantaasia» arvati, et isikunimelist pealkirja kandev jutt peletab lugejad eemale?
««Põhjanaela» kapten» (The Captain of the «Pole-Star»; 1883) andis kunagi nime kirjaniku jutukogule «The Captain of the «Polestar» and Other Tales» (1890) ning just sellest raamatust alates võib hakata Arthur Conan Doyle'st kui kirjanikust. Antud jutt on eestikeelse valiku ainus fantastiline lugu, aga kahjuks on ajahammas klassika kallal kõvasti purenud ning tänapäeval on sellise jutukese lugemine ikka paras piin.
Raamatu lõpetab suhteliselt sihitu olupildike «Kirurgi lugu» (The Surgeon Talks; 1894).

Kogumik «Sasassa oru mõistatus» oli juba viies omataoline Arthur Conan Doyle'i jutuvihik kirjastuselt «Fantaasia» kahe viimase aasta jooksul. Ainuüksi 2005. aastal ilmus selliseid tervelt kolm tükki! Skeem on lihtne: raamatu paksuseks 60-70 lehekülge, kõvad klantsid kaaned ümber ning raamat poodi riiulile lihtsameelsete raha ootama. 30-60 krooni ühe jutu eest on ikka ilmne nöörimine, sest autoriõiguste eest pole sentigi makstud ning pole ka kuulda olnud, et kirjastusele «Fantaasia» tõlkimine nüüd tõlkijad ratsa rikkaks oleks teinud. Lugejale oleks kindlasti meeldivam, kui need viis raamatukest ilmunuks ühe köitena, kenasti kommenteerituna ja saatesõnaga varustatuna. Ja loomulikult peaks ka paremini valima, sest kasvõi seesama «Sasassa oru mõistatus» pigem hävitab autori reputatsiooni kohaliku lugeja silmis. Samas on kirjastusele kindlasti kasulikum neid kõvakaanelisi vihikuid üllitada, riski vähem ja ilmselt jõutakse juba raamatukogudele müüdavate eksemplaridega nulli. Ah, suured inimesed ise teavad, mis teevad... mina neid raamatukesi ei osta ning olen kuulnud, et paljud ei tee seda. Kui sisu väga huvitab, siis oodatakse allahindlust, või võetakse raamatukogust.

Positiivsema poole pealt tuleb tunnistada, et Gea Gorjunova ja Kristi Kirsimäe tõlked on ladusalt loetavad. Tõsi, ega ma originaalidega ei võrrelnud... kuid lihtsalt diivaninurgas lugemiseks kõlbas küll. Eraldi tahaks aga ära märkida kaanepildi, mille autoriks on Meelis Krošetskin. See nimi tuleb meelde jätta!

Aga raamat ise? Kõlbab lugeda, kui on huvi enam kui sajandivanuste juttude vastu, või kui huvitab Arthur Conan Doyle'i varasem looming. Lugemisnauding on siiski pigem akadeemiline... meelelahutuseks on isegi selsamal autoril eesti keeles kõvasti paremaid asju ilmunud. Ei saa öelda, et inimene, kel see raamat lugemata, oleks millegi poolest vaimses plaanis minust vaesem... vähemasti ei tee siin vahet sisse «Sasassa oru mõistatus».

Taustaks: Sorrow «The Little Drummer Boy»