Angela Carter – 65

Täna möödus 65 aastat Angela Carteri (1940-1992) sünnist. Üldiselt pole kombeks Angela Carterit ulmekirjanikuks pidada, pigem räägitakse sürrealismist ja maagilisest realismist... samas ilmusid mitmed ta jutud esmalt ulmeajakirjades ja -antoloogiates ning kõik Angela Carteri nn. peateosed on vähemal või rohkemal määral siiski ka ulmeraamatud.

Kui peateostest rääkida, siis tuleks eelkõige esile tõsta kolme romaani: «The Infernal Desire Machines of Doctor Hoffman» (1972), «The Passion of New Eve» (1977) ja «Nights at the Circus» (1984). Viimatinimetatu on Triin Taela hurmavas tõlkes ja pealkirjaga «Õhtud tsirkuses» ka eesti keeles ilmunud ning vabastab mind seega miski täpsema ülevaate kirjutamise vajadusest. Niipalju ehk ütleks, et kaks varasemat siinnimetatud romaani on lugeja suhtes märksa nõudlikumad ning morbiidsemad on samuti... kohe hästi sünged on!

Angela Carteri oluliste raamatute hulka tuleb arvata ka jutukogu «The Bloody Chamber and Other Stories» (1979), mis on ühtlasi autori kõige kuulsam raamat. Tegu kümnest muinasjutust koosneva koguga ... aga need muinasjutud pole muinasjutud selles mõttes, nagu need meile lapsepõlves tuntuks on saanud. Angela Carter on muinasjutte kõvasti töödelnud ning muutnud need süngeteks fantaasia- ja õudusjuttudeks ning ühtlasi teinud antud muinaslugudest täisverelise ilukirjanduse.

Taustaks: Ataraxia «La Nouva Marguerita»

Orson Welles – 90

© Time-Life Books

Täna möödus 90 aastat Orson Wellesi (1915-1985) sünnist. Usun, et vähegi filmiajalooga kursis olevale inimesele ei pea seletama, et kes on Orson Welles. Kuid mehe filmitöö pole põhjuseks, miks ma temast oma blogis kirjutan... ikka ulme ja ainult ulme!

Orson Welles lavastas 1938. aastal kuuldemängu H. G. Wellsi romaani «The War of the Worlds» põhjal ning see kuuldemäng, õigemini sellele järgnenud massihüsteeria ja paanika, ongi see millega Orson Welles end igaveseks ulmeannaalidesse paigutas. Teadupärast toimub kuuldemängu tegevus (erinevalt romaanist) ühendriikides (täpsemalt New Jerseys) ning vormistatud oli see otsekui reaalne reportaaž sündmuskohalt. Kuigi kuuldemängu jooksul öeldi korduvalt, et tegu on lavastusega, tekkis siiski tohutu paanika... sedavõrd tohutu, et rahvuskaart veel mitu nädalat hiljem inimesi mägedest otsis ja koju tulema keelitas. Pärastpoole kaevati Orson Welles ja CBS korduvalt kohtusse, kuid nad ei kaotanud ühtegi protsessi.

Ajaloolise tõe huvides tuleb märkida, et selle dramatiseeringu autoriks on siiski Howard Koch ning et Orson Welles oli «kõigest» lavastaja. Ma pole küll selle kuuldemängu teksti lugenud, kuid oletan, et paanika tekitas siiski kuuldemängu vorm... ehk siis see mida tegi eelkõige Orson Welles ise.

Taustaks: Delerium «Fragments Of Fear»

Rate kõnedefekti generaator

Vanevald pani selle lingi foorumisse «Peidetud kuningriik», aga nii head asja ei tohi peidus pidada. Katkematu aplaus tegijatele ning siin see on: Rate kõnedefekti generaator!

Taustaks: J.M.K.E. «Ma ei saa sust aru»

Jarosław Grzędowicz ja tema «Księga jesiennych demonów»

ManT küsis: «Kui sa viitsid äkki ütled mõne sõnaga, mil kombel ta selle ümber mõtestas. Ulme ja õuduse suhted?»
Püüan siis vastata...

Alustama peaks vast sellest, et poola ulmes pole õudus kunagi eriti juurdunud žanr olnud. Andrzej Sapkowski on proovinud paari jutu ulatuses... ja üldiselt on teda selle eest üsna kritiseeritud. Jacek Dukaj romaan «Zanim noc» (1997) on kindlasti ka õudusromaan. Feliks W. Kres eksib oma kangelasfantaasiates samuti pidevalt õuduskirjanduse alale... sedasama teeb ka Konrad T. Lewandowski. Kuid kõik need autorid ja nende tekstid on pigem selline «kogemata» horror. Teadlikult tegi seda vast tõesti Jarosław Grzędowicz esimesena. Jah, Poolas on ilmunud küll igasgust kehvasti kirjutatud õudussaasta, mida paari nime muutmisel võiks pidada f-kategooria anglo-ameerika rämpsu tõlgeteks, aga kus riigis säherdust kraami ilmunud pole?

Jarosław Grzędowiczi kogumik «Księga jesiennych demonów» (2003) mõjus eriliselt ilmselt mitmel põhjusel: suhteliselt Poola-keskne, kaasaegne, hea keelekasutus, leidlikud süžeekäigud, tugevad ja veenvad emotsioonid jne. Kuigi (näiteks) ühe teksti kangelaseks on mälu kaotanud Jumal, kes tegeleb lemmikloomade müümisega zoo-poes... ei mõju see sugugi naeruväärsena. Üks arvustaja ütles kenasti, et kui autor kirjeldab õudust, siis on see õudne... kui aga ilu, siis on see tõesti ilus.

Eraldi tasuks välja tuua ka selle, et Jarosław Grzędowicz ei halasta lugejale... ta läheb ikka lõpuni välja, kui seda vähegi vaja on. Ja kindlasti tuleb kasuks kogumiku struktuur, kus raamatut raamistavad Proloog ja Epiloog, mis on tegelilkult kaheks jagatud kuues jutt, mis omakorda asetab kõik ülejäänud lood märksa tihkemasse konteksti...

Oeh, sai vist üsna segane, aga ehk oli abiks..?

Taustaks: Andromeda Complex «The Black Mother (Bengala)»

Which Fantasy/SciFi Character Are You?

Selline test siis: Which Fantasy/SciFi Character Are You?



A zestful and passionate charmer, you gain acclaim by maneuvering yourself to achieve your own agendas.
I want a rebirth of glory, a renaissance of power!
Londo is a character in the Babylon 5 universe.
You can read his biography at Worlds of JMS.

Taustaks: Trio «Da da da ich lieb dich nicht du liebst mich nicht aha aha aha»

Jarosław Grzędowicz – 40

Täna sai neli aastakümmet täis poola ulmekirjanikul Jarosław Grzędowiczil, kes oma esimese ulmejutu avaldas 1982. aastal nädalalehes «Odgłosy». Debüütjutt «Azyl dla starych pilotów» ehk suurt tähelepanu ei saavutanud, kuid selsamal aastal ja sellessamas väljaandes ilmunud jutustus «Twierdza Trzech Studni» oli aastaid autori esinduslooks. Üldiselt loetakse seda poola ulmes esimeseks žanrifantasy tekstiks ning just seetõttu ja ilmselt ka tänu jutustuse effektsusele on seda teksti korduvalt taasatrükitud. Poola keeles on see tekst ilmunud vähemalt kahes antoloogias ning tõlgetena ka mitmes võõrkeeles.

1990. aastal oli Jarosław Grzędowicz üks ajakirja «Fenix» asutajaid, 1993. aastast aga ka selle ulmeväljaande peatoimetaja. Kirjanik on olnud tegev ka ajakirjanduses ja koomiksite tõlkijana.

Jarosław Grzędowicz pole eriti viljakas autor, kuid viimase 5-10 aasta jooksul on hakanud ta omaloomingut pisut tõsisemalt võtma. Läbimurdetekstiks sai lühiromaan «Klub Absolutnej Karty Kredytowej», mis 1998. aasta algul ilmus wõrguajakirja «Fahrenheit» kolmandas numbris. Antud tekst kandideeris paarile auhinnale, leidis taastrükkimist kahes antoloogias ning koos nelja uue lühiromaaniga moodustas kogumiku «Księga jesiennych demonów» (2003). Antud kogumik, mis on seni kirjaniku ainus raamat, oli poola ulmes tõeliseks suursündmuseks, sest mõtestas põhjalikult ümber õuduskirjanduse ja ulme suhted poola žanrikirjanduses.

Käesoleva aasta suvel peaks ilmuma Jarosław Grzędowiczi esikromaan «Pan Lodowego Ogrodu».

Taustaks: Wojciech Kilar «Gloria»

Esimene aastapäev

© Irene Kallas

Täna siis möödub aasta Krafinna ja minu laulatusest ning sellele järgnenud pidulikust õhtusöögist.

Taustaks: The Cascades «Hurricane»