2ILU pildid

Kirjutasin eile kuidas «2ILU sai edukalt läbitud».

Krafinna pani täna oma fotoblogisse ülesse valiku nädalavahetusel Pärnus toimunud 2ILU Festivali pilte.

Taustaks: György Ligeti «Musica ricercata II: Mesto rigido e cerimonale»

2ILU sai edukalt läbitud

Käisime Krafinnaga Pärnus ning põhjus polnudki pereline... hoopis 2ILU Festival oli.

Üritus oli aus ja loodan, et see saab ka regulaarselt toimuma – asi oleks seda väärt! Isiklikult mulle oli kõikse sümpaatsem just erinevate asjade põimumine, et luule ja ooper ja sõnalis-tantsulised vahepalad ja siis veel ka kõnekoosolek.

Kõnekoosolekuga seostub ka kõikse ägedam elamus: Andrus Kallastu ettekanne «Seriaalsest hullumisest muusikas: «Le charme des impossibilités» ja totaalne kontroll». Peamiselt just seetõttu, et antud temaatika oli mulle täiesti tundmatu, kuid mitte ainult seetõttu...

Krafinna tegi hulga pilte ning loodan, et (vähemasti) paremik neist läheb õige pea ka tema fotoblogisse ülesse.

Taustaks: György Ligeti «Atmosphères»

Ma olevat Coca-Colat sõimanud

Kirjutasin blogipostis «Coca-Cola jõulujälkus», et kui rõve on nn jõulukoola. Postituse leidis üles ajakirjanik Riina Kallas, kes vormistas selle artikliks «Tarbija jäi Coca-Colat sõimates ise rumalasse olukorda». On mis on, aga kuum lugu vist oli, sest eile kogus see Ärilehes kõikse enam kommentaare... Coca-Cola esindaja selgitus mind muidugi ei veennud.

Taustaks: The Last Days of Jesus «Still Alive»

Soovituslik kirjandus Austraalia sõjaväelastele

Sattusin hämaraid teid pidi sellele blogipostile ning olin lummatud, et sõjaväelastele sedavõrd head ja arukat kirjandust soovitatakse.

Antud brošüüri leiab sellelt lingilt. NB! Tegu on *.pdf failiga.

Taustaks: The Last Days of Jesus «Guns'n'Drums'n'March'n'Fun»

Naughty Zombies «Hospital»

Olen viimasel ajal olnud enamjaolt deathrocki ja gootiliku pungi lainel ning selle käigus avastasin täna laheda bändi – Naughty Zombies.

Nende MySpace'i lehelt leiab sellesama video ja ka viis hurmavat audionäidet.

Coca-Cola jõulujälkus

Jõulud võivad ajuti üsna jälgid olla... näiteks Coca-Cola jõulupruul! Pudeli silt on siinsamas näha ning normaalsest pruulist eristab seda valge kork. Jälgiks teeb jõulukoola kanguse puudumine ja liigne magusus. Kasutan nimelt tavakoolat tööl kohvi aseainena, aga jõulukoola seda eesmärki ei täida...

OK, kes mul keelab tavakoolat osta? Vaat siin ongi kaubanduslik konks: seoses saabuvate jõuludega tavakoolat ei müüda. Uurisin seda mitmest müügikohast ning sain vastuseks, et selle tavalise (punase korgiga) on nad kõik ära müünud ja nüüd kui juurde tellivad, siis saavad selle asemel seda valgekorgilist. Noh, et joogi tootja ei tee neil vahet... minu maitsmismeel ja organism seda vahet kahjuks tunnevad.

Taustaks: The Last Days of Jesus «Still Alive»

ROSTA Aknad

ROSTA Aknad kannaks tänapäeval ilmselt tiitlit «projektipõhine kollektiiv», sest üks lõputu rida projekte see bänd ju on. Omal ajal nimetati kollektiivi ilmselt vaid ansambliks, või kes seda enam täpselt mäletab.

Värskeltilmunud kogumik, mis kahest CD-st, sisaldab hulgaliselt materjali, mis seni eksisteeris vaid fännide meeltes ja üksikutel sahisevatel kassetidel: Ysolti laulud, austuseavaldus Salvador Dalíle, Eesti Orjandusliku Partei manifest ja linnalüürika. Liskas veel DVD, mis sisaldab nn Majakonski-kava.

Olgem ausad, tegu eelkõige siiski n-ö nostalgiatootega, et kunagised Tartu muusikapäevad ja rämedalt skandaalne vürst Volkonski. Kuna mina pole kunagi eelnimetatud musapäevadele sattunud, siis nostalgiat saab viljeleda vaid sedavõrd, kuivõrd olen ma neid lugusid kuulnud/näinud teles või sahisevatel kassetidel. Kuulnud ja näinud ma neid olen ning seetõttu ei olnud taaskuulamisel ka erilisi üllatusi.

Üllatusi polnud, aga ajaline distants andis end küll tunda. Minu arvates on ROSTA Akendel sellisel kujul kaasaegses muusikas kohta samapalju, kuipalju võib pidada heaks maitseks Viktor Vassiljevi värviliste kleepsudega kaetud kitarri. Omal ajal oli tõenäoliselt ilgelt kuum, aga tänapäeval pole isegi enam jahe. Et kui kuulad ja vaatad kui mälestust nõukogude Eesti poolpõrandaausest rockielust, siis on kõik korras... kui püüad tarbida aga taustu tundmata, siis jääb elamus ilmselgelt haledaks.

Kindlasti ei kahetse ma kogumiku ostmist ja kuulamist, aga asja väärtus on pigem siiski selles, et nüüd on see lõpuks kompaktplaadil olemas. Isiklikult mind teeb nukraks, et kogumikult puuduvad nn Schuberti laulud. Mainimata ei saa jätta ka tõsiasja, et Ysolti laulud mõjuvad-meeldivad mulle praegu rohkem, kui omal ajal.

*

Antud kirjatükk ilmus reedel ajalehes «OS Telenädal» ning kuna seda väljaannet wõrgus pole, siis kopeerisin teksti ka siia.

Taustaks: ROSTA Aknad «Kuulake!»

Kirjaoskamatud ametnikud

Ajuti ma mõtlen, et milleks on ametnikel vaja kõikvõimalikke andmeid, kui nad neid isegi kasutada ei oska? Või ei taha?

Näiteks kirjutan ma miski organisatsiooni jaoks igale poole püüdlikult enda postiaadressi ning siis mingi ametnik otsustab, et tema teab paremini, et mida sellest tekstimassiivist ümbrikule panna...

Konkreetne juhtum!

Maksuamet saadab mulle tähitud kirja, kirja saab vale isik... paar nädalat hiljem saan ma siiski kirja kätte. Helistan ja küsin, et millisel kujul on neil mu aadress... selgub, et aadress on õige! Paar nädalat hiljem saadavad nad järgmise kirja ja taas valel aadressil... õnneks kohalikus postkontoris juba taibatakse, et kellele maksuameti kiri ja võetakse minuga ühendust. Saan kirja kätte. Kirjad muideks on selles stiilis, et kui te x-aja jooksul ei vasta, siis loeme selle nõusolekuks. Helistan taas maksuametisse ning küsin, et milles seekord probleem oli? Vastus oli hämar... ok, võibolla oli põhjuseks ka minu küsimuse toon...

Probleem selles, et minu nimi on Jüri Kallas. Tavaline nimi, eksole. Ja meil külas on veel üks Jüri Kallas! Seetõttu olen ma igas ametkonnas niikui rauda raiunud, et talu nimi on aadressis oluline, et külas elab mul ka nimekaim! Maksuamet leidis aga, et talu nimi on ilmne liialdus, et aitab küla nimest küll.

Taustaks: The Last Days of Jesus «Connected or Infected»

Lahingukuulsuse radadel

Käisin Tallinnas ning kohtusin ka paari tuttavaga. Tuli tahtmine pisut jooki manustada ning miskipärast sattusime sinna, kus aprillikuus üks tibla otsa leidis.

Kuna ma polnud sealkandis käinud, siis tehti mulle väike turismituur... noh, et seal sai tibla nuga ja seal ta pärast lamas... näe, seal on see aed, mille lipid löömingus käiku läksid jne. Mõnusalt joogine ja hariv õhtupoolik oli.

Taustaks: The Last Days of Jesus «Death Song»

Uus koomik Coelho

Täna üks tuttav komistas keelt ning tulemus oli vägev...

Tead küll, see uus ja äge koomik Paulo Coelho!

Taustaks: The Last Days of Jesus «Everyday Is Halloween»

Nimetu detektiiv needuse kallal

Tundub, et kirjastus Tänapäev on asunud täitma tänuväärset lünka eesti tõlkemaastikul. Eelmine suvi ilmus Dashiell Hammetti romaan «Punane lõikus», käesoleval aastal aga sama mehe «Daini suguvõsa needus». Kuigi Dashiell Hammett pole sedavõrd viljakas autor, kui on seda näiteks Agatha Christie, Rex Stout või Erle Stanley Gardner, on tegu siiski moodsat kriminaalkirjandust tugevasti mõjutanud autoriga. Jääb vaid loota, et kirjastuse hoog ei rauge.

Romaanis «Daini suguvõsa needus» (nagu ka romaanis «Punane lõikus») tegutseb Kontinentaalse Detektiiviagentuuri nimetu agent, kes peab alguses uurima esialgu pelgalt kindlustuspettusena näivat juhtumit. Kellegi mr Leggetti majast on röövitud teemandid ning kindlustuskompanii ei taha seda lugu uskuda. Õige kah, maja hinnalist kraami täis ja keegi võtab vaid kaheksa väheväärtuslikku teemantit.

Loomulikult on teemandirööv vaid sündmusi käivitav algtõuge – järgnevad mõrvad, narkootikumid, valepühakud ja kahtlased sektid. Kõike seda seob aga üheks rohmakas ja pisut tõpralik detektiiv, kes ilmselgelt on teinud poppi sealt, kus häid kombeid õpetati.

Dashiell Hammettit nimetatakse koos Raymond Chandleriga kriminaalkirjanduse nn karmi koolkonna loojateks. Antud kriminaalkirjanduse alaliigis ei kohta lugeja eksootilisi mürke, ei peeneid aadlimehi ning kindlasti mitte ka autundest ajendatud õilsaid roimasid. Hammetti kreedoks oli, et tapatööd teevad inimesed meie ümber, tapavad triviaalsetel põhjustel ja teostavad seda käepäraste vahenditega.

Eks hea kriminaalloo tunnuseks olegi mõnusalt segaseksaetud intriig, reljeefsed tegelased ning leidlik ja ootamatu lõpp. «Daini suguvõsa needus» täidab hea kriminaalloo põhitingimused kenasti ära ning lugeja saab veel boonuseks mõnusalt küünilise esituslaadi. Lauri Saaberi tõlge on samuti tasemel. Võiks ju kaevelda järelsõna puudumise üle, aga see oleks juba virisemine.

*

Antud kirjatükk ilmus reedel ajalehes «OS Telenädal» ning kuna seda väljaannet wõrgus pole, siis kopeerisin teksti ka siia.

Taustaks: Novalis «Drowning»

Järsku ökohullud ei valetagi..?

Taustaks: Mentallo and the Fixer «Grim Reality»

Riputasin kontmehe laua kohale

Paar päeva tagasi oli Halloween ning mina ja Krafinna sattusime lõunale minnes mööduma poest, mille aknale oli üks kontmees müügiks välja pandud.

Astusime kohe sisse ja avastasime, et Halloweeni puhul oli igasugu luist ja muidu tumedat nänni müüki paisatud. Otsustasime, et käime söömas ära ja siis ostame, kui veel huvi on... Pärast sööki oli huvi ikka niisama suur ning nii me ostsimegi mulle ühe kontmehe ja küljeluu sai miski häälitseva helendavate silmadega nõia jäänused.

Toimetuses tekitasid meie ostud muidugi omajagu elevust. Üks kolleeg suisa küsis, et mis meil viga on, et muudkui must värv ja luukered..? See oli muidugi tögamisi küsitud.

Rahvas eriti ei ehmunud, vaid üks rotiomanik mainis, et ega see rott nüüd nii jube ka polnud...

Kõikse jõulisema elamuse sai vist õhtul koristaja, kes õhtul üksi majas olles hämarates tubades muudkui luukeresid kohtas, aga sellest kirjutas juba Krafinna oma blogis.

Taustaks: Girls Under Glass «Humus 2005»

Lastekirjanik Roald Dahli täiskasvnum pool

Viimases Arkaadias ilmus minult kirjatükk «Lastekirjanik Roald Dahli täiskasvanum pool ajab hirmu nahka».

Kuna Arkaadiat wõrgus pole, siis kerkis taaskord valusalt päevakorda küsimus, et miks ei saa kusagilt osta paari päeva vanust ajalehte? On ju sageli nõnda, et keegi räägib, et miskis ajalehes/ajakirjas ilmus äge lugu... lähed seda väljaannet siis ostma ning selgub, et lehekiosk on järelejäänud eksemplarid juba tagasi saatnud...

Kellel Arkaadiat käepärast pole, see võib (vähemasti) minu lugu siitsamast lugeda: piisab, kui klõpsata pildile.

Taustaks: Sleeping Dogs Wake «Walk On»