ROSTA Aknad

ROSTA Aknad kannaks tänapäeval ilmselt tiitlit «projektipõhine kollektiiv», sest üks lõputu rida projekte see bänd ju on. Omal ajal nimetati kollektiivi ilmselt vaid ansambliks, või kes seda enam täpselt mäletab.

Värskeltilmunud kogumik, mis kahest CD-st, sisaldab hulgaliselt materjali, mis seni eksisteeris vaid fännide meeltes ja üksikutel sahisevatel kassetidel: Ysolti laulud, austuseavaldus Salvador Dalíle, Eesti Orjandusliku Partei manifest ja linnalüürika. Liskas veel DVD, mis sisaldab nn Majakonski-kava.

Olgem ausad, tegu eelkõige siiski n-ö nostalgiatootega, et kunagised Tartu muusikapäevad ja rämedalt skandaalne vürst Volkonski. Kuna mina pole kunagi eelnimetatud musapäevadele sattunud, siis nostalgiat saab viljeleda vaid sedavõrd, kuivõrd olen ma neid lugusid kuulnud/näinud teles või sahisevatel kassetidel. Kuulnud ja näinud ma neid olen ning seetõttu ei olnud taaskuulamisel ka erilisi üllatusi.

Üllatusi polnud, aga ajaline distants andis end küll tunda. Minu arvates on ROSTA Akendel sellisel kujul kaasaegses muusikas kohta samapalju, kuipalju võib pidada heaks maitseks Viktor Vassiljevi värviliste kleepsudega kaetud kitarri. Omal ajal oli tõenäoliselt ilgelt kuum, aga tänapäeval pole isegi enam jahe. Et kui kuulad ja vaatad kui mälestust nõukogude Eesti poolpõrandaausest rockielust, siis on kõik korras... kui püüad tarbida aga taustu tundmata, siis jääb elamus ilmselgelt haledaks.

Kindlasti ei kahetse ma kogumiku ostmist ja kuulamist, aga asja väärtus on pigem siiski selles, et nüüd on see lõpuks kompaktplaadil olemas. Isiklikult mind teeb nukraks, et kogumikult puuduvad nn Schuberti laulud. Mainimata ei saa jätta ka tõsiasja, et Ysolti laulud mõjuvad-meeldivad mulle praegu rohkem, kui omal ajal.

*

Antud kirjatükk ilmus reedel ajalehes «OS Telenädal» ning kuna seda väljaannet wõrgus pole, siis kopeerisin teksti ka siia.

Taustaks: ROSTA Aknad «Kuulake!»