Kui ma nüüd väga ei valeta, siis ilmus minult täna elu esimene plaadiarvustus. Kirjatüki ilmutas ajalehe «Oma Saar» lisa, mil nimeks «OS Telenädal». Kuna antud üllitist wõrgus pole, siis siin see tuleb...
Kui lugeda ansambli Forgotten Sunrise plaatide arvustusi, siis korduvad sageli tekstilõigud: «maailma originaalseim industriaalbänd» ja «ilmvõimatu stiilide segu». Võiksin veel omalt poolt lisada, et «Eesti tundmatuim bänd».Kõik see on õige, aga kõik see pole üldse oluline! Muusikakriitika (ja eriti sellega haakuv kaubanduslik reklaamitööstus) mõtleb pidevalt välja kõlavaid lauseid, mis peaksid mõnda toodet või artisti iseloomustama ning müüma. Forgotten Sunrise'i puhul tegeletakse sedasorti tekstiloomega aga eriti usinalt, sest bändi muusikat on keeruline iseloomustada kuulajale, kes seda kuulnud pole.
Muusikud ise kasutavad terminit deathbeat, mis peaks siis kokku võtma death metali ja kõikvõimaliku elektroonika. Muusikaliste näideteta jääb ka see vaid sõnakõlksuks, sest bändi muusika ühendab lisaks surmametalsele korinale ja agressiivsele industriaalsele biidile ka gootilis-romantilist kaduviku ilu, süntpopilikku tantsulisust ja paljut muud. Kui seda kõike sõnades kirjeldada, siis tundub selline stiilide segu ilmvõimatu olevat. Kokku võib ju kõike segada, aga kuidas see kõlama jääb? Forgotten Sunrise'i tehtu kõlab üle ootuste loomulikult ning tundub, et nii see peabki olema.
Bändi juhtfiguur Anders Melts on ühe oma suurima mõjutajana nimetanud filmimeest David Lynchi ning selle seose esiletoomine oleks heaks algatuseks üsna viljakatele tõlgendusvõimalustele. Saavad ju ka Lynchi filmides kokku asjad, mis kokku saama ei peaks... vähemasti mitte sellisel kujul.
Käesoleva aasta aprillis ilmunud «Willand» on bändi teine album ning ilmus sarnaselt esimesele «Ru:mipu:dus» (2004) itaalia labeli My Kingdom Music vahendusel. Arvustused muu maailma meedias pole ehk sedavõrd ülistavad, kui olid seda esikalbumi puhul, aga kiitvad on nad ka «Willandil». Tundub lihtsalt, et ootamatuse võlu on kadunud ning kriitikud hakkavad juba harjuma...
Võimalik, et põhjused on mujal. Isiklikult minu jaoks neil kahel plaadil olulist vahet pole: meeldis esimene ja meeldib ka teine. Kui aga tahta uuelt albumilt mõnda lugu eriti esile tõsta, siis oleks selleks «Nextep Suicide».
Ma ei saa öelda, et kohalik meedia Forgotten Sunrise'i tegemisi ei kajastaks, aga kui kasutan seda nime väljaspool kitsamat tutvusringkonda, siis on vastuseks tavaliselt üllatunud näod ja asjatundmatud küsimused. Eks omajagu ole põhjuseks asjaolu, et tegu alternatiivbändiga, kelle albumid ilmuvad välismaise labelis. Igatahes Kuressaare plaadilettidel ma seda albumit kohanud pole. Kuid on olemas wõrk, kust leiab kiire otsimise järel nii muusikanäiteid, kui ka video ning kui meeldib, siis on omamaised wõrgupoed, kust saab ka tellida.
Taustaks: Forgotten Sunrise «Nextep Suicide»
.jpg)
3 comments:
forgotten sunrise on ju ülihea!
ja muidugi ka kõik nende plaadid rokivad!
hard rock laagris oli nende esinemine ka omanäoline .
mitte ühtki hlaba sõna selle bändi kohta
Mis kuradi juttu sa mees ajad? Teine album? Eesti tundmatuim b2nd??? bla bla bla.... Forgotten on yks vanimaid eesti tegijaid ja selle stiili esindajaid.Pole vist sellist metalimeest kes FSi ei teaks.Respect!!! Uut plaati pole paraku veel kuulnud aga paari kolme lugu kyll ja need olid t2itsa v2gevad. Peace...
Ajan tarka, asjalikku ja pädevat juttu.
Ongi teine album, kõik ülejäänud on MCD-d, maxisinglid jne.
Pole väitnudki, et uus tegija...
Metallurgid pole siiski kogu ühiskond... pigem ikkagi suhteline vähemus ning minu tutvusringkonnas on metallurge peaaegu olematu hulk.
Ma saan aru küll, et see pole näitaja, aga kui Forgotten Sunrise oli saates «Hoia ja keela», siis selle saateviisiku juttu oli enam kui piinlik kuulata ning sellest tuli kenasti välja, et nad ei teadnud absoluutselt, et mis bändiga tegu on... Tatter, Makarov ja Romikene siiski võiksid teada..?
Post a Comment