Krakowi üksiklane

Tänane «Postimees» avaldas esmaspäevase kurva sündmuse puhul Stanisław Lemi lehekülje. Seal on minu tekst «Krakowi mõtleja lahkumine» ja pealkirjaga «Tulevikuvisionääri ootused ja hirmud» valitud lõike 1999. aastal Aleksandr Zukermanile antud intervjuust. See intervjuu on homme kell 13.00 taas eetris... saade on «Subboteja» ja loomulikult Kanal 2.



Tahtes pan Stanisławi surmaga siin blogis ühele poole jõuda, mainiks, et tänane «Sirp» avaldas Jaan Kaplinski teksti «Suur üksiklane Stanisław Lem».

Taustaks: Psychic TV «Set The Controls For The Heart Of The Sun»

Unistused asjadest, mida ei loodud

««Neid asju, millest ma unistasin, ei loodud.»» autoriks Triin Tael. Hea lugu, soovitan!

Taustaks: Human Drama «Old Man»

Vargus surma varjus

Tänane «Eesti Päevaleht» avaldas Raul Sulbi kirjutise «Suri ulmekirjanik Stanisław Lem, kes tundis vastutust tuleviku ees». Muidu asjalik ja vajalik tekst, aga kahjuks on seal liialt palju kokkulangevusi minu esmaspäevase uudisega «Suri Stanisław Lem» portaalis ULME.EE.

Et mitte olla üldsõnaline, siis toon antud kohad ka tsitaatidena välja. Esimesed kolm on minult...

Väärib mainimist, et Stanisław Lemi autorikogu sisaldas lisaks juttudele sageli ka kuuldemängude tekste, telestsenaariumite käsikirju ning arvustusi ja saatesõnu fiktiivsetele raamatutele.

Samas tuleb tunnistada, et filosoofilise traktaadi ja ilukirjanduse vaheline piir on Stanisław Lemi loomingus alati hämar olnud.

Eesti Raadios on ette loetud Stanisław Lemi jutte ning lavastatud ka vähemasti üks kuuldemäng.

... nüüd aga vastavad kirjakohad Sulbi loost...

Väärib mainimist, et Stanisław Lemi autorikogud sisaldasid lisaks juttudele sageli ka retsensioone ja saatesõnu fiktiivsetele raamatutele.

Samas tuleb tunnistada, et filosoofilise traktaadi ja ilukirjanduse vaheline piir on Stanisław Lemi loomingus alati olnud hämar.

Eesti Raadios on Stanisław Lemi jutte ette loetud ning lavastatud ka vähemasti üks kuuldemäng.

Edasine seletamine on ilmselt liiast...

Taustaks: Leæther Strip «Lies to Tell (Lights Of Euphoria Remix)»

Stanisław Lem (1921-2006)

Täna suri Stanisław Lem (12. september 1921 - 27. märts 2006).



Kuna ma sellest juba teises kohas kirjutasin, siis soovitaks pan Stanisławi talendi austajatel siia kiigata...

Mack Reynolds «The Five Way Secret Agent»

«The Five Way Secret Agent» on avantüristlik ulmeromaan, mis sisaldab samas ka utoopia, düstoopia ja sotsiaalse ulme elemente. Tegelikult on suur osa Mack Reynoldsi tekste enamjaolt samasuguste komponentide kogum.

Romaani peategelaseks on eradetektiiv Rex Bader ning tegevuspaigaks pentsik tulevikumaailm, kus lääneriikides vohab üliarenenud kapitalism. Nõukogude Liidus (ja stelliitriikides), mida toimib aga mingi teistsugune ühiskondlik formatsioon... ja näib hästi toimivat!

Rex Baderiga võtab ühendust miski rahulolematu finantstuus, kes tahab Baderi saata nn. Nõukogude Kompleksi, et too siis looks seal kontakte finantstuusa mõttekaaslastega. Finantstuus on veendunud, et riigid on läbikäidud etapp ning tulevik on riikideüleste formatsioonide päralt. Romaani pealkiri näitab, et see töine ettepanek ei jää Rex Baderi ainukeseks värbamiseks...

Tekst ise on selline jaburate, suisa farsilike sekeldusete ja seikluste joru. Paljudele see romaan ilmselt seetõttu ka ei meeldiks... vist ka minule, kui seal midagi muud poleks. Õnneks seda muud ikka jagub, sest Rex Baderi seiklused on ainult taust, mida autor vajab, et tuua lugejani omaenda sotsiaal-poliitilisi ideid. Autorit huvitab, et milline võiks välja näha postkapitalistlik ja -sotsialistlik tulevik. Kindlasti ei tegele ulmekirjandus pädevate arengustsenaariumite väljamõtlemise ja levitamisega, aga huvitavaid ja mõttetööd ergastavat materjali pakub hea ulme küll. Käesolev Mack Reynoldsi romaan pole küll ulmekirjanduse tipptegu, aga ka selle lugemine annab teatava huvitava ja silmaringi arendava kogemuse.

Romaan ilmus kõigepealt järjeloona ajakirja «Analog Science Fiction—Science Fact» 1969. aasta aprilli- ja mainumbris. Frank Kelly Freas tegi aprillinumbrile ka selle romaani põhjal kaanepildi. Detsembris 1973 sai romaan ka raamatukaante vahele ning kuna teos ise oli kõhnavõitu, siis ilmus samade kaante vahel ka romaan «Mercenary from Tomorrow» (1968). Paljud teatmeteosed annavad raamatu ilmumisajaks hoopis aasta 1975, aga see on räme viga. Vene keeles kannab romaan pealkirja «Тайный агент» ja ilmus see kirjaniku esimeses venekeelses autorikogus «Фиеста отважных» (1993), mis omakorda koos portsu lisatud juttudega moodustab seni viimase vene keeles ilmunud Mack Reynoldsi autorikogu «Тайный агент» (2002).

Autor on hiljem Rex Baderit kasutanud ka mitmes oma teises romaanis/jutus... pole neist ühtegi lugenud ning ausaltöelda ei kujuta ma hästi ette, et mida sellest tegelasest veel kirjutada. Eks kunagi loen ja saan teada...

Taustaks: The Crüxshadows «Cruelty (Cruel Night Version)»

Kultuuripealinn?

Miski tramburai käib selle kultuuripealinnaga. Kõikse tüütum, et telekasse on mingid pateetilised reklaamid tekkinud, kus promotakse kilulinna, kui ainukest trumpi.

Tegelikult võiks kultuuripealinnaks Tussumulgu saada. Ah, et kus see Tussumulgu asub? See on mul tavaliselt pealinnaks, kui ma CIV-i mängin... kindlasti kultuursem paik, kui Tallinn või Tartu.

Kogu see kemplemine on tobe, aga veel tobedam on, et ma pean neid lolle reklaame vist nüüd kuni 2011. aastani vahtima!

Taustaks: Saast «Ööcity»

What will your epitaph say?

Lihtne test: What will your epitaph say?

Taustaks: Second Voice «Take Me Higher (Body Rapture Mix)»

Üks tore uudis

Enamjaolt on uudised, mis kohalikku poliitilist elu puudutavad enam kui masendavad...

Täna siis midagi meeldivat. Kuulsin nimelt, et Toomas Hendrik Ilves on andnud nõusoleku kandideerida EW presidendiks. Ma ei saa öelda, et ma oleks just suur poliitikahuviline või härra Ilvese kui poliitiku austaja, aga vähemasti võib Toomas Hendrik Ilvese puhul sõna «härra» kasutada vähimagi ebaluseta ning kindlasti ei peaks sellise presidendi pärast piinlikust tundma.

Praeguse seltsimehe pärast tunnen ma seda piinlikust suhteliselt sageli... olgu siis selleks miski olümpialkäik, mida saab kenasti kokku võtta sõnapaariga «võhik võõrsil»... või siis esinemine veebruarikuisel «võiduparaadil» ja sellele järgnenud hämamine. Mäletan, et kui Arnold Rüütel presidendiks sai, siis juba me ühe sõbraga arutasime, et Lennart Meri seatud latti suudab siinamil ületada vast ainult Toomas Hendrik Ilves. Kahjuks oli härra Ilves tükk aega selles küsimuses enam kui tõrges. Õnneks mõtles ta siiski ümber.

Taustaks: Helium Vola «Omnis Mundi Creatura»

Masendav Mailis

Üldiselt ei tegele ma oma blogis ajalehtede refereerimisega, aga tänane «Eesti Päevaleht» lõi mind kahe nupukesega suisa pahviks. Ausõna, ma arvasin seni sellest väljaandest paremini...

Kõigepealt lajatati nö. olulise uudisega, et «Mailis Repsil sündis tütar», mille meeleolu tuletas meelde nõuka-aegseid nupukesi kosmonautidest orbiidil. Kuna haridus- ja teadusminister on tark, andekas ja asendamatu, siis paisati rahva ette ka uudis, et «Kiire töö ei luba Repsil lapsepuhkust võtta». Minuarust tuleks sellist ema arstile näidata... noh, sellisele, kes ajutegevust ja üldist vaimset seisundit uuriks. Ma ei saa aru, kas Mailis Reps ise arvab nii rumalalt... või on see parteilise truuduse eriti värdjalik avaldumisvorm. Sellest ma parem ei räägi, et Eesti haridusel ja teadusel läheks kindlasti paremini, kui minister Reps ministeeriumist eemal viibiks.

Taustaks: :wumpscut: «Mother»

The Whole Nine Yards (2000)

«The Whole Nine Yards» (2000) on film, mis sai ostetud ainuüksi seetõttu, et seal Bruce Willis mängis. Filmi vaadates selgus, et seal on teisigi lahedaid tüüpe... kuid mis peamine, film ise on mõnus ja lahe. Ilmselt see mõnusus ja lahedus ongi põhjuseks, miks ma olen seda filmi oma kümme korda vaadanud.

Eestikeelse DVD tõlge on üldiselt korralik, kuid häirivad vormistuslikud puudujäägid: dialoog algab väikese tähega ning C on sulanud O-ks.

Filmi järg «The Whole Ten Yards» (2004) on aga tõeline käkk. Eks üldiselt ole iga järg reeglina kehvem... eriti, kui mingit järge tegelikult vaja polnudki. Kuid antud järg on suisa piinlik ja tüütu vaadata: on raske mõista ja andestada, et kuidas sai suur hulk täiskasvanud inimesi sellist haltuurat teha. Neli peategelast olid ju samad, aga ainukesena teenis oma raha välja Matthew Perry. Suur süü oli kindlasti ka idiootsel stsenaariumil, aga kõike ei saa ainult halva käsikirja kaela ajada...

Taustaks: Phillip Boa & The Voodooclub «Love On Sale (Live)»

True Romance (1993)

«True Romance» (1993) on meeleolukas film, mille stsenaristiks Quentin Tarantino ja lavastajaks Tony Scott. Tõsi, Tarantino pidavat selle filmiga üldse mitte rahul olema, et justkui oleks ta stsenaarium kihva keeratud... aga need on Tarantino enda probleemid. Mina olen tulemusega vägagi rahul. Lisaks kõigele muule heale ja paremale, tuleks kiita näitlejate valikut: tõeline tähtede ja tähekeste paraad.

Eestikeelne DVD on üldiselt talutav... kuigi pildikvaliteet võiks parem olla. Samas on siiski tegu odava DVD-ga, mis tähendab ka seda, et tegu on tsenseeritud versiooniga. Vägivalda on pisut vähem: näiteks laseb Alabama pumpüssist Virgilit vaid üks kord... lavastaja lõigatud versioonis tegi ta seda aga viis korda ning klohmis veel pärast ka laipa püssiga. Ah, tegelikult on need kõik vaid pisiasjad. Eestikeelsete subtiitrite autor võiks aga küll vabasurma minna. Sonny Chiba sai eestikeelsetes subtiitrites nimeks Sonny Ceaper ning filmist «Mad Max» sai hoopis film «Hullumeelne maag». Samasuguseid «tõlkepärleid» esines veel, kuid toodud näited olid need kõige võikamad. Ja ega see filmi eestikeelne pealkiri «Jääv armastus» kah nüüd kõikse õnnestunum variant pole!

Taustaks: Leæther Strip «Adrenalin Rush»

What is your lame comeback line?

Test: What is your lame comeback line?

Ja vastus on:

You stink... stink like a fetid corpse that has been baking in the desert for 5 and a half days (then sniff) no 6 days.

Taustaks: Eden «Jugband Blues»

What will the movie of your life be called?

Aeg taas end testida: What will the movie of your life be called?

Taustaks: Andromeda Complex «Beautiful Dreams Never Come True»

Toitumisest

Pärast operatsiooni ja üldse kõikvõimalike sapihädadega on ebasoovitavad (praktiliselt keelatud): praetud, rasvased, suitsutatud ja tervamaitselised toidud. Õnneks ei ole tänapäeval enam moes kontseptsioon, et sellise tõvega tuleb ainult miskeid vedelaid piimalurre süüa... võib praktiliselt kõike, aga ülimõõdukalt. Ja süüa tasub sagedamini ja pisemaid koguseid, kui et paar korda päevas hästi palju. Eks inimene peab ise olema piisavalt arukas ja tähelepanelik, sest kui ikka pärast sööki halb hakkab, siis tasub järeldusi teha.

Alkoholist ma juba kusagil kommentaaris kirjutasin, aga võin ka korrata: esialgu vaid valge viin... ja vähestest kogustes. Suvel võib teoreetiliselt ka juba õlut juua...

Taustaks: Funhouse «I Feel Joy»

Kivisildnik ja «Maaleht»

Antud postitus täidab eelkõige abistav/informatiivset rolli: et siis kõik lingid ühes kohas koos.

Alustaks tsitaadiga:

Maalehte on tervislik lugeda, sarnaselt Äripäevaga on sel suht vähe jälki ja närvesöövat materjali, nagu tõsielusarjade pööbel, globalistlik pinin multikultuuri õndsusest, Reformierakonna tasakaalustamata propaganda ja Lähis-Ida uudised. Maalehes on rahustavaid pealkirju põldudest ja kartulikasvatusest, mis mulle küll sugugi korda ei lähe, aga mõjuvad rahustavalt – kusagil tegeleb keegi tõsiste asjadega, kõik polegi veel lolliks läinud. Pealegi on Maalehel hulk lahtise peaga autoreid, müts maha!

Selline oli siis Kivisildniku vastus küsitlusele «Miks ma loen Maalehte». Keda aga Kivisildniku lapsepõlv huvitab, see leiab ehk oma küsimustele vastused loost «Kodu ühel, kool teisel pool mäge». Pärast selle läbilugemist peaks selge olema, et kustkohast sähendused tulevad...

Ajalehe «Maaleht» wõrguarhiivis on Kivisildniku enda tekstidest esimene «Meie Kaplinskiga», mis avab juubelikirjutiste kimbu «Luuletaja jumaliku sädemega». Järgnevad telearvustused «Tähelaeva tühjast trümmist» ja «Mõttetuse monopol».

Asjale panevad aga krooni arvamuslood «President on väärtuslik asi» ja «Pealik peab kõne». Tänapäeva Eestis pole enam palju ajakirjandusväljaandeid, kes selliseid tekste avaldaksid... lömitamine, kui rahvuslik sport on ka meedias kenasti jalad alla saanud.

Taustaks: Saast «Pühapäevalaps»

Which Discworld character are you like?

Taas üks jabur test...

You scored as The Librarian.

You're the Librarian! Once a wizard, now an Orang-utan (due to an unfortunate magical accident), you refuse to be turned back for a few reasons: In this form, it's easier to reach the shelves and hold more books; having the strength of five men makes people return their books on time; life's great philosophical questions boil down to "When do I get my next banana‿" You say "ook" but are usually understood well enough.

The Librarian...94%
Commander Samuel Vimes...81%
Esmerelda (Granny) Weatherwax...75%
Carrot Ironfounderson...75%
Rincewind...75%
Lord Havelock Vetinari...69%
Gytha (Nanny) Ogg...69%
Cohen The Barbarian...56%
Greebo...50%
Death...44%

Test ise: Which Discworld character are you like?

Taustaks: Phillip Boa & The Voodooclub «Ex-Half-Popstar (Live)»

Haiglamälestused

Olen oma kahest selleaastasest haiglaturneest siin ja siin juba kirjutanud.

Olen lubanud ka pikemalt oma haiglamuljetest kirjutada, aga samas justkui tahtmist pole. Ei, mitte halbades muljetes pole selle vähese tahtmise põhjus... lihtsalt see on möödas ja aitab küll. Samas midagi kirjutama siiski peaks, sest siis oleks kõikvõimalikele uudishimutsejatele MSN-s kohe miski link visata. Nüri ju MSN-s ühte ja sama juttu kümme korda toksida. Eks see blogigi sai ju eelkõige selliste põhjendustega tehtud.

Mõlema haiglaturnee algus oli ühesugune: valud sees, voodirežiim ja tilgutid, ei mingit sööki ja jooki. Ärkveloldud hetkeil lugesin läbi portsu raamatuid (sh. kuus Potterit) ning kuulasin arutul hulgal muusikat.

Teise turnee ajal toimunud operatsioonist oskan ma veelgi vähem kirjutada. Lükati mind kogu voodiga opiblokki, seal ronisin opilauale, siis seoti mind laua külge, parema jala külge pandi maandus, parem käsi seoti külje alla, rindkerele kinnitati miskid südametegevust fikseerivad kleepsud, vasak käsi sirutati miskile abilauale ja sinna pandi kanüül, mille kaudu hakati mulle miskit veeni tilgutama... mäletan, et vastasin anestesioloogi küsimustele ning edasi enam ei mäleta. Ärkasin reanimatsioonis, toru ninas ja teine kõhus. Kui lõplikult pildi ette sain, siis lükati mind taas koos voodiga palatisse tagasi. Olin palatist ära miski kaks ja pool tundi... kurk kuivas ja ilge himu oli juua, aga tohtisin vaid miski niiske pulgaga huuli niisutada. Õhtupoole tõmmati mul ninast toru välja. Selgus, et see oli pikem, kui ma arvasin, sest see ulatus läbi söögitoru makku välja. Igatahes palatinaaber põgenes selle vaatepildi peale palatist.

Paar päeva hiljem tõmmati ka kõhus olev toru välja, kui selgus, et erilist vedelikku selle kaudu enam sealt ei välju.

Operatsiooni tulemusena puudub mul nüüd sapipõis ning kere esiküljel on neli armi... noh, nii nagu ülaloleval illustratsioonil... ainult alumine auk tehti minul ülespoole naba.

Taustaks: Phillip Boa & The Voodooclub «Get Terminated (Live)»

OP!

Sattusin üle hulga aja taas vaatama kultuurisaadet «OP!» Õnneks pääsesin ma seekord arhitektuurist ja videokunstist, aga saasta jagus sellegipoolest...

Kõigepealt oli pikk lõik miskist uuest eesti filmist, mida ma ilmselt vaatama ei lähe. Ei meeldi mulle sellised jaburad lõustad ning pseudolahedad interjöörid ja situatsioonid. Tundub, et film ise on ka jama, sest kõikvõimalikud analüütikud saates muudkui vabandasid.

Siis järgnes mingi videonupp miskist uuest söögikohast.

Sise- ja väliskujundusest küll pääsesin, aga moest mitte. Miski moekunstnik näitas oma (rahvuslikku) kollektsiooni ja ajas kõrvale suht umbset juttu, mis ajuti lauslollustesse laskus... pean silmas seisukohavõttu naiste puusade teemal. Tekkis küsimus, et kas poiss on pede või lihtsalt moekunstnik?

Saadet vaatasin tegelikult Kultuurkapitali kirjanduspreemiate pärast. Tahtsin näha, et mida on neil oma lolli otsuse õigustuseks öelda. Kahjuks ei rääkinud asjast žürii, vaid hoopis Kaus ja Veidemann. Fakt on igatahes see, et taas kannatas proosa luule pärast, oleks veel mõni väärikas isik luuleauhinna saanud, aga see kirjandusjõmm Jürgen Rooste. Jääme ootama, et millal jäetakse luuleauhind välja andmata ning selle asemel pärjatakse plaaniväliselt kahte proosaraamatut. Aga ennem saab vist surnu persest peeru kätte? (Lisalugemiseks: «Kultuurkapital andis luulepreemiad Kristiina Ehinile ja Jürgen Roostele»)

Saate lõpetas Indrek Tarandi järelhüüe EW presidendile, mis oli ka saate ainuke normaalne osa.

Püüan edaspidi kultuurisaadet «OP!» taas mitte vaadata, sest selline kultuur sunnib kirvest haarama...

Taustaks: Phillip Boa & The Voodooclub «Enjoy The Silence»

«Algernon» 2006; märts

Vahepeal (kui ma haiglates olin) ilmus wõrgukirja «Algernon» märtsinumber. Vabandavatel põhjustel puudub sealt taas minu veerg... küll on seal aga Kriku veerg «Konservatiivne ulme», mis on ajendatud Berk Vaheri kommentaarist ajalehe «Postimees» kultuurilisas ilmunud ulmeküljel.

Tõeline austustvääriv ettevõtmine on wõrgukirjas aga Silver Sära ülevaade «Eesti uudisproosa 2005: viljakas, ent keskpärane aasta». Sedavõrd põhjaliku ülevaatega ei saa kiidelda isegi ajakiri «Looming», sest sealsed ülevaatajad reeglina ignoreerivad autoreid, keda nad ei tea, kelle kohta nad ei oska arvamust avaldada või keda nad isekeskis nö. grafomaanideks peavad.

Taustaks: Black tape for a blue girl «All Tomorrow's Parties (Live in Salt Lake City)»

Black tape for a blue girl «Live Bootleg»

Kohalikus banaanivabariigis tegeleb autorikaitse peaaegu ametliku katusepakkumisega ning ärgitab rumalaid ajakirjanikke kõiki mp3-de tarbijaid kurjategijateks kuulutama. Arenenud maailmas toimub ka midagi säherdust, kuid seal toimub ka meeldivamat...

Näiteks pani ansambel Black tape for a blue girl wõrku vabaks kuulamiseks ja kõrvetamiseks oma viieloolise kontsertplaadi «Live Bootleg». Lisaks lugudele on sel lehel ka albumi ümbrised ning sõnum, et seda albumit poes ei müüda...

Taustaks: Black tape for a blue girl «Remnants of a deeper purity (Live at KXCI, Tucson)»

Arvo Pärdil pole tulevikku

Kirjutasin postituses «Pärt Kivisildniku kallal», et Kivisildnik on lubanud oma blogisse ka selle Pärdi-loo üles riputada. Meest sõnast... ning siin see ongi: «Pärt ületas uudisekünnise».

Taustaks: The Electric Hellfire Club «Lucifer Sam»

Üks organ vähem

Kolmapäeval saabusin oma selleaastaselt teiselt haiglaturneelt. Olen nüüd kodus ja paranen...

Algselt pidin ma Tallinnasse minema 26. veebruari õhtul, et siis 27. veebruaril opilauale viskuda. Elu tegi aga siin omad korrektiivid valude näol, mis mul 23. veebruari õhtul ägenesid. Kusagil südaöö paiku oli selge, et need valud vaid suurenevad ning nõnda tuligi sõita öösel Kuressaare haiglasse. Valud olid mul sedavõrd võimsad, et veenivere kättesaamiseks ja tilguti panemiseks kulus tubli tund... need vähesed veenid, mis mul veel näha olid kadusid esimese torke peale lõplikult. Asjast on ka mu küljeluu oma blogis kirjutanud: pealkirjaks «Öine visiit».

Eks ma siis vedelesingi EW aastapäeva ja sellele järgneva nädalavahetuse Kuressaare haiglas tilgutite all. 26. veebruaril viis ämm mu autoga Tallinnasse ning esmaspäeval 27. veebruaril oli siis operatsioon.

Algselt pidi mul vaid sapikivid eemaldatama, kuid operatsiooni käigus selgus, et sapipõis on mädane ja põletikus ning sestap läks see koos kividega. Krafinna kommentaar: «Sapitu Jyrka».

Paranemine oli alguses suht vaevaline... võimalik, et põhjuseks ka antibiootikum Ciprinol, mis mul kõhu kapitaalselt lahti võttis. Antibiootikum vahetati loomulikult teise vastu, aga alles kusagil pühapäeval tundsin ma, et nüüd ma paranen ning enesetunne tegi kohe jõudsa hüppe ülesmäge. Esmaspäev/teisipäev oli juba selline tõeline taastumine... mis iseenesest oli ju hädavajalik, sest ega tagasisõit Saaremaale ju naljaasi pole.

Nüüd igatahes kodus. Taastun, ehk siis käin jalutamas ning püüan suuri raskusi mitte veel tõsta. Söön sageli ja väheseid koguseid. Toidusedel on ka pentsik, aga praegu teisiti ei saa. Karta on, et mõned toidud on nüüdseks igavesti minevikku jäänud...

Taustaks: Black tape for a blue girl «Space Oddity (Live in Salt Lake City)»