
Eestis on ikka ja jälle räägitud suure suuga, et kuidas mõni kohalik artist läheb maailma (või vähemasti Euroopat) vallutama. Enamjaolt on siiski juttu rohkem, kui asi väärt ning raja taga isegi mõõdukat menu saavutanud artiste võib ühe käe sõrmedel üles lugeda.
Suicidal Romance on Tallinna bänd, kes on pisut tuntud Eestis ning on tuntud ka välismaal. Kindlasti ei saa öelda, et nad on megakuulsad, ning seda oleks ka alternatiivbändilt palju nõuda. Samas avaldas
Suicidal Romance eelmine suvi oma esikalbumi «Love Beyond Reach» Saksamaal ning käesoleva aasta maikuus esinesid nad Wave-Gotik-Treffenil Agra Hallis, mis on antud festivali n-ö pealava. Pole ju paha! Igatahes loen ma esinemist Treffenil suuremaks saavutuseks, kui enamike Eesti artistide suvalisi välismaal ilmunud plaate.
Suicidal Romance'i saab iseloomustada, kui romantilis-gootilist elektroonilise tantsumuusika bändi. On tugev elektrooniline rütm, on agressiivse kõlaga meeshääl ja romantiline naishääl. Laulud on rütmikad ja tantsulised ning enamjaolt räägivad armastusest ja muust taolisest. Tegu pole just mu lemmikmuusikaga, aga omas liigas ei jää
Suicidal Romance küll millegipoolest alla oma muu maailma analoogidele.
Albumit «Love Beyond Reach» minu teada Eestis ei müüda, aga Saksa wõrgupoodiest küll. Maitseproovi võib aga võtta YouTube'st, kuhu bänd (või neile lähedalseisvad isikud) on agaralt videoklippe üles laadinud.
*
Antud kirjatükk ilmus täna ajalehes OS Telenädal. Kuna seda ajalehte wõrgus pole, siis kopeerisin oma teksti ka siia.
Taustaks: Suicidal Romance «Will it be (for us)»