Esimese kuulamise esimene mõte oli, et miks ilmus see plaat sooloalbumina – Sõpruse Puiestee ju tegutseb edasi. Juba laulude pealkirjad suunasid mõtet sellele suunale. «Lapsepõlve kokkutulek», «Odekolonn», «Lõpp-peatus», «Pilet tundmatusse», «Ära ärata mind» – kõik need sobiksid suurepäraselt ka mõnele Sõpruse Puiestee albumile.Terasemal kuulamisel hakkad tähele panema asju, mis Sõpruse Puiesteega päris hästi enam kokku ei lähe. Peamiseks erisuseks oleks vast akustilisem kõlapilt. Ka pillide valik on vähem rokilisem.
Samas ei maksaks Sõpruse Puiestee fännidel väga ehmuda. Kui võrrelda omaaegse Allan Vainola albumiga «Teatriõhtu», siis vähemasti sõnumilt liigub «Unenäopüüdjad» üsna sellelsamal alal, mille servasid piiritlevad Sõpruse Puiestee ja Alumiinium, Sinu Sädelev Sõber ning kunagine Metro Luminal. Muusika kõlab teisiti, aga meeleolu on just seesama.
Ilmselt on põhjus märksa proosalisem: väidetavalt parima Eesti meeslaulja hääl! Kui Allan Vainola laulab, siis on ilmvõimatu teda kellegagi segi ajada. Lisaks veel, et Vainola väljendab erinevates bändides ikka ja jälle samu hoiakuid ning laulab asjadest, mis ilmselt just talle olulised. Mõni peaks seda tõenäoliselt puuduseks, aga kuna mulle selline sõnum ja need esitused sobivad, siis mina olen rammusalt rahul.
*
Antud kirjatükk ilmus 4. jaanuaril ajalehes OS Telenädal. Kuna seda ajalehte wõrgus pole, siis kopeerisin oma teksti ka siia.
Tatitõbi (või mis see iganes on) ei lase isegi korralikult blogida.
Taustaks: Allan Vainola «Ära ärata mind»
1 comment:
Igatahes on "Unenäopüüdjate" puhul tegemist minu ühe lemmikuga. Just sellel kooslusel, mille moodustavad akustilised pillid ja laulja hääl, on selles suur osa, rääkimata sõnumist. Paari lauluga on tekkinud väga suur hingesugulus.
Post a Comment