6.12.07
Mõistlik toitumine – teooria ja praktika
Alustuseks pean ütlema, et mul pole meditsiinilist haridust ning kõik järgnev põhineb isiklikel tähelepanekutel.
Toitumine on üheaegselt teoreetiline ja praktiline tegevus. Teooria on see, mida räägivad arstid, teadmamehed, sõbrad ja tuttavad. Praktika on toituja isiklikud kogemused.
Teoreetikud väidavad, et mida lahjem, seda parem. Tore! On ju avalik saladus, et alla 3,5% protsendine piim ei ole piim, vaid lihtsalt valge vesi. Ja kui inimene seda nn piima joob, siis peab ta vajalikud ained ju mujalt saama. Näiteks kaltsiumi tablettidest. Kas sellisel «tervislikkusel» on mõtet, mis eeldab tablettide lisaksnärimist?
Või soovitus, et süüa võimalikult palju toorest ja rohelist. Kui aga organism ei saa selle n-ö maltsakuhja seedimisega enam hakkama? Nagu minul pärast sapipõiest ilmajäämist. Ikka süüa ja valudes vaevelda?
Või lõputud jutud sellest, et kui tervislik on sibul. Kui aga pärast sibulase toidu söömist on veel terve ööpäev sapp kurgus?
Mõistlik toitumine on arukas katse ühendada teooria tarkused ja praktika reaalsus. Iseküsimus, et kuivõrd tervislik see kõik lõppkokkuvõttes on. Aga selleks ju inimesel ajud antud ongi, et eristada õige valest ning leida realistlikud võimalused ideaali poole püüdlemiseks.
Arukas inimene kuulab tarkade teoreetikute juttu, aga lõplikud otsused peaks toituja tegema siiski isiklikest kogemustest lähtuvalt.
*
Antud kirjatükk ilmus kolmapäeval ajalehes «OS Saaremaa Terviseleht» ning kuna seda väljaannet wõrgus pole, siis kopeerisin teksti ka siia.
Taustaks: Creaming Jesus «A Forest»
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
.jpg)
6 comments:
ega siis alla 3,5 protsendine piim seepärast kohe vähem kaltsiumit ei sisalda, protsent näitab ju üksnes selle rasvasust...
ning sapipõiest ilma jäämine mõjutab pigem rasvaste toiduainete seedimist mitte aga taimsete ja tooreste...
ja üldiselt, kõik meedikud ja toitumisspetsialistid rõhutavad minu meelest just "mõõdukust" erinevate toodete tarbimisel, mitte niivõrd teatud produktidest loobumist ja selle asemel tablettide järamist,
Loomulikult ei söö keegi seda, mida tema kõht ei kannata, ma ei usu et nii lolle maailmas leidub...
Tähenärija ja iriseja nagu ma olen, aga minu meelest on see tõesti väga mõttetu artikkel, midagi uut selles nagu ei leidu ja... vana kordamisel pole just alati sügavat mõtet.
No kaltsiumi on samapalju aga ilma rasvata kaltsium lihtsalt ei imendu organismi ja tuleb koos vedelikuga välja. Põhimõtteliselt küll 2.5% piimast piisab, kuid sel juhul tuleks midagi rasvasemat juurde tarvitada või siis lihtsalt rasvasemat piimatoodet aegajalt ka süüa.
Mõõdukus on muidugi võtmesõnaks, samas väga tänuväärselt lõikad sa oma üldistusega meedikute ja toitumisspetsialistide hulgast välja imeravijad (veregrupidietoloogid, Role spetsialistid jne.) :D
Alustaks peamisest: tegu pole artikli vaid arvamusega... need on üsna erinevad asjad.
Kodanik Liis võiks mu kirjatüki veelkord läbi lugeda ja siis veelkord ja siis veelkord. Siis saab talle ka ehk selgeks asja mõte: inimesed on erinevad! Mina olen kogu elu olnud lihatoitlane ning igasugune malts on mulle alati halvasti mõjunud. Arstid võivad räälkida, mida tahavad, mina teen järeldused enda organismist lähtuvalt.
Piimast! Kõik arstid, kellega ma sel teemal rääkinud olen, on öelnud, et kui ma tahan piima juua, siis alla 3,5% pole mõtet... et see lahjem võib ju tore jook olla, aga piim see pole... noh, et nagu mahlajook pole mahl.
Mis puutub lollide olemasolusse, siis minul on sel teemal märksa vastupidisem arvamus... alati on lolle liialt palju!
Kirjatüki mõtekuse üle mina ei arutle: toimetaja tellis arvamuse, mina kirjutasin.
"Mõttekus" kirjutatakse kahe t-ga.
Ma tean...
Olen autori arvamusega täiesti nõus — sööma peab seda, mis organismile meeldib.
ray d. noper -- ma saan aru, miks Role-programmi võidakse pidada "imeravimiseks", aga kui see töötab, siis pole ju vahet. Tegelikult töötaks tõenäoliselt ka ilma kuluka ja kahtlase väärtusega vereanalüüsita, ainult et mina tean enda kohta küll, et kui ma poleks raha pidanud maksma, poleks suutnud ka enesedistsipliini hoida ja paari kuuga toitumisharjumusi ümber kujundada. Aasta pärast toitumiskommete muutmist vastavalt role-programmile olen üle kümne aasta taas normaalkaalus, tunnen end värske ja energilisemana ning liigesehädad, mida "tavameditsiin" ei ravi ka muu kui üsna sarnase dieediga ("podagradieet") ei anna ka endast enam nii karmilt märku kui varem (vahepeal ei saanud rohkem järjest magada kui kaks-kolm tundi, siis pidin valuvaigistit võtma).
Võimalik, et role-dieedil ei ole teaduslikku alust — mina pole dietoloog ega biokeemik ega oska kommenteerida muud moodi kui et MIND AITAS! Kopsaka analüüsihinna olen nüüdseks juba ostmata jäetud sigatrettide ja alkoholi arvelt tasa teeninud.
Post a Comment