Kui ma selle romaani wõrgupoest tellisin, siis oli mul valida kahe Andreas Eschbachi romaani vahel. Valisin selle, sest see tundus rohkem ulmeromaan olevat ja see teine rohkem thriller. Tegelikkus osutus kahjuks märksa ühekülgsemaks: romaan «Solarstation» (1996) oli samuti thriller. Ulmelise osaga on pisut enam vaeva nähtud ja see ulme on samuti rohkem ulme, kui sedasorti raamatutes reeglina kombeks. Skeem on aga ikka seesama: alguses kiire tapatöö, siis uimerdamist läbisegi seksi ja suhteseebiga ning lõpuks see viimase hetke dramaatiline rabelemine. Usun, et ulmekauge publik neelas tänu sellisele skeemile romaani paremini alla... mind pani romaan oma etteaimatavuses ajuti suisa haigutama.
Kõik eeldused lugemiselamuseks olid aga olemas. 1996. aasta veebruaris Müncheni väikekirjastuse Schneekluth poolt avaldatud romaan võitis järgmisel aastal kaks olulisemat saksa ulmeauhinda: SFCD-Literaturpreis ja Kurd Laßwitz Preis. Ühe auhinna võitmine ei näitaks ehk midagi, aga kui romaan saab kaks erinevat auhinda (ja teada on, et reeglina nendega nii ei juhtu), siis oleks justkui alust midagi loota. Florian Breitsameteri kiidukõne romaanile lubab samuti korraliku lugemiselamust ning ega kordustrükid suurkirjastuses Lübbe kah just peletavalt mõju... eriti kui kaanel õnnestunult valitud David B. Mattingly pilt või kui romaan antakse välja kirjastuse 50-ndaks juubeliks. Viimatimainitu käib selle 2003. aastal ilmunud kogumiku kohta, kus ühtede kaante vahele said romaanid «Solarstation» (1996) ja «Kelwitts Stern» (1999).
Romaani esimene tõlge ilmus 2000. aastal prantsuse keeles. Lugesin lugemisjärgselt prantsuse kriitikat (niipalju kui wõrgust leidsin) ning eneselegi üllatuseks avastasin, et see kõik on kuidagi liialt positiivne. Jah, ollakse üllatunud, et teos erineb autori esikromaanist «Die Haarteppichknüpfer» (1995) nagu päev ööst, nenditakse ka tõika, et raamatul on raha lõhn küljes, aga üldiselt siiski kiidetakse. OK, võibolla oli tõesti ootamatu, et Euroopa ulmekirjanik kirjutas lähituleviku ja lähikosmose ainelise technothrilleri. Vähemasti tundub nõnda, sest suurim tunnustus langes prantsuse pressis eelkõige materjalile ja teemale.
2002. aastal ilmus romaan ka itaalia keeles ja aasta hiljem vene keeles. Itaalia tõlge kandis miskipärast pealkirja «Nippon Story» ning siit leiab tõlkijapoolsed põhjendused, et miks nõnda? Kui prantsuse ja itaalia lugeja võttis romaani vastu heatahtliku huviga, siis vene lugeja suures osas ignoreeris raamatut. Arvan, et põhjuseks pole ei romaani tase, ega ka Jelena Pervušina tõlge... põhjus on vene lugeja üldiselt tõrjuvas hoiakus kõige suhtes, mis ei pärine Venemaalt või Ameerikast. Erandeid on, kuid üldiselt ei erine vene lugeja selles küsimus oluliselt ameerika omast. Ehk oleks romaan vene keeles ka rohkem vastukaja saanud, kui oleks ilmunud mõnes tuntud raamatusarjas... kahjuks ilmus aga kirjastuse «АСТ» uues ja huvitavas sarjas «Мировая фантастика», mis ei jõudnud isegi kümnenda raamatuni. Kas oli tegu kirjastusepoolse saamatusega, halbade asjaoludega või hoopis vene lugeja vajakajäämistega... igatahes polnud süüd sarjas ilmunud romaanidel.Kuna ma saksa keelt ei valda (vähemasti romaani mahus), siis tuli minulgi lugeda seda vene keeles ja pealkirjaga «Солнечная станция». Lugemine venis ja olin lugemisjärgselt üsna pettunud, aga mu pettumuse põhjuseks võis olla ka Andreas Eschbachi heade lühilugudega liialt kõrgele tõusnud ootused. Autorit ma selle romaani pärast veel enda jaoks maha ei kanna... küll suhtun tema loomingusse nüüd aga pisut ettevaatlikumalt.
Taustaks: Autunna Et Sa Rose «Neue Wirklichkeit (Edit)»
.jpg)
4 comments:
Sellest, miks "Mirovaja fantastika" ei jõudnud 10 väljaandenigi ... Kui vaadata mis raamatud selles sarjas välja anti, siis paistab et ei suudetud otsusele jõuda, mida see sari endast kujutama peab. Seal on nii puhast actionit(Clark, Bordage), humoorikat-actioni(Asprin) ja põhiliselt militaar SF-i. Samuti on raamatud väga imelikest kohtadest võetud, eri autorite eri sarjade 1, 2 ja 4 teos!? Ju nad ei suutnud sellele sarjale lihtsalt sobivat marketingi välja mõelda. Pealegi oli selleks ajaks Venemaal juba vähemalt 2 militaar SF-i sarja mis kanda olid kinnitanud "Absolutnoe oruzhije" ja "Stalnaja krõssa"
Riivo
Jah, sellise peataoleku mulje jätavad need üheksa ilmunud raamatut küll.
Mul on sellest sarjast lisaks Eschbachile veel ka Bordage, aga selle teine köide ilmus juba hoopis sarjas «Золотая библиотека фантастики» ja koos esimesega... seega peaks ma esimese veelkord ostma.
Sarjast «Мировая фантастика» võiks veel ka omada Trifiidie ööd (Rauxi arvustus BAASis ei veena), Ventust ja Marrow'd.
Samas milline elund sünnitab mõtteid, et mis lubavad samasse sarja panna ka teisejärgulise Asprini ning lihtsalt nõrgemad autorid (Barnes, Ringo ja Douglas). Aga selline roselje on kõigile vene raamatusarjadele omane.
Tõenäoliselt on see «Мировая фантастика» läbikukkunud sarja «Хроники Вселенной» jätk, mis omakorda oli katse anda uus nägu sarjale «Координаты чудес». Selle katse üks nurisünnitusi oli veel ka ju «Новые координаты чудес». Ilmselt on asja taga miski reklaamitola, kes ütles, et on aeg muuta, et siis hakkab veel paremini müüma. Tulemus oli vastupidine: solberdati mitu aastat, vana sari keerati nässu ja ükski uus ka müüma ei hakanud.
See "Хроники Вселенной" paistab olevat veel hullem segu, seal kohtab ikka väga erinevaid asju alsuatdes "Norbit"-st kuni Militarini... ju siis leidus keegi, kes leidis, et sama sildi all oleks mõtet neid välja anda.
Aga sarjades erinevate asjade välja andmine, osade asjade puhul on seda siiski suudetud vältida näiteks "Век дракона" on suutnud suht hästi stiili hoida. (Samas vaatasin just selle sarja uuemate teoste välisilmet, ei sobi enam vanematega kokku :( Sapkowski "Narrenturmi" järge ei sobi ilmselt enam esimese osa kõrvale riiulis panna) Ja olid ka mingid küberpungi asjad mis suht hästi kokku sobisid aga enamuse sarjade osas on sul ilmselt õigus.
Kui meelde tuletada siis "Век дракона"-le üritati ju kah vahepeal uut imagot luua "Век дракона" 2 ja "Век дракона" kollektsiooni näol.
Üks mis kindel, kui natuke rohkem raamatuid osta, siis sarja kuuluvuse järgi ei saa mingeid lõplikke järeldusi teha, sest pole ühtegi sellist sarja veel kohanud, kus mingit jama vahele poleks sattunud. Ja see pole ainult vene sarjade probleem.
Riivo
Kõige ehedam näide sarjanduslikust segapudrust on siiski H. L. Oldie looming. Ilmselt pole kellegil võimalik omada autorite kogu loomingut ühtses kujunduses, kuigi neil on suisa kaks autorisarja... või oli see üks sari kahes kujunduses?
Post a Comment