Alates tänasest on kohalikes kinodes M. Night Shyamalani film «Lady in the Water» (2006).Tegelikult ei peaks ma üldse kirjutama filmist, mis mul nägemata ning mida ilmselt enne DVD ilmumist ka ei näe. Kuivõrd aga üks kohalik nö. filmiasjatundja on juba ajakirjanduses filmi «lahanud», siis peab.
Loomulikult ei arva ma, et M. Night Shyamalani filmidest peab vaid kiitvalt ja ülivõrdeis kirjutama. Samas leian ma et enamus negatiivset kriitikat, mis mehe kohta tehtud, pärineb siiski ajusurnud tüüpidelt... olgu siis lihtsalt idiootidelt, või siis mingitelt kunsti- ja/või kultuuripiduritelt. Samas ei saa ma öelda, et eesti keeles sellest uuest filmist vaid halvasti kirjutatakse... täiesti juhuslikult saatusin maakeelsesse blogisse, kus oli selline jutt.Lõpetuseks mõned lingid: filmi ametlik kodukas, Wikipedia kirje ja artikkel ajalehes «Postimees».
Taustaks: The Northern Territories «Angels Don't Fly»
.jpg)
7 comments:
ajusurnud tüüpidelt... olgu siis lihtsalt idiootidelt, või siis mingitelt kunsti- ja/või kultuuripiduritelt
..........just taolisi hinnanguid andvad mehed reeglina vaevlevad millegipärast maohaavade ja muu säärase küüsis.omamoodi on nad ise suuremad pidurid kui need, keda nad idiootideks nimetavad
Et vale-Baudelaire tundis end siis puudutatuna... juhtub.
Minu meelest Ulmeguru blogi alguses on mingi tekst, et ta laseb siin auru välja, ja ütleb seda, mis ta tahab, mitte ei esine kultuuriministrina, mis ilmselt on ka põhjus, miks me seda loeme.
ulmwguru ja vesimutt´i pildid kõrvuti oleks "nagu kaks tilka vett".
:)
no oleme ausad, see Ulmeguru viidatud kohaliku asjatundja arvustus oli ikka äärmiselt asjatu.
Niisiis, käisin vaatasin selle filmi ära. Arvustust ei viitsi lugeda, sest mulle tavaliselt ei lähe korda teiste inimeste arvamus, kui mul enda oma on olemas (pealegi, kes seda filmi näinud on, need teavad, mis filmikriitikutega juhtub).
Mis mul endal siis öelda on? Shyamalani filmidele kohaselt on tähelepanelikule vaatajale kohe alguses selge, mis värk on, seega n.ö. ootamatud pöörded on ootamatusest kaugel. Seekord aga on mees pannud selle enda kasuks tööle, kasutades kavalalt ära ettekuulutuse motiivi ja selle, et kõik asjad manifesteerivad ennast aja möödudes, sest nad on algusest peale selleks loodud. Filmil on ka teine varjatum kiht, mis sama motiivi edasi arendab -- et kõikidel inimestel on selles maailmas oma koht ja roll täita kuitahes tähtsusetuna ta ennast ka ei tunneks.
Kui ma ennist ütlesin, et lavastaja pani enda tüüpvea seekord enda kasuks tööle, siis paraku pean tunnistama, et kohati keeras ta võlli ikka üle -- kõik asjad juhtusid kuidagi liiga iseenesest ja liiga lambist selgusid mingid asjad. Näiteks kõrbuskipakkide pealt ennustamine oli lihtsalt tobe. Ja see mutt, kes kohe varnast võtta oli mingeid Korea muinasjutte vestma oli samuti kuidagi liiga põhjendamatult käepärast. Lisaks häris mind natuke veel see, et kuigi narfide päritolu ja kõik nendega kaasnev jäeti teadlikult rääkimata, sest see ei olnud selle loo teema, härisis mind siiski see, et ei seletatud lahti, mis diil scruntidel nende narfidega on ja miks neil nii hädasti oli vaja neid kimbutada. Jutt tundus ilma selleta kuidagi poolik ja ühekülgne.
Õudusloo seisukohalt oli selle loo kurjam scrunt päris hästi teostatud. Scruntid olid sellised koerlase moodi elukad, kes olid selgelt intelligentsed ja millegipärast oli ühel neist hädast vaja sellele narfile käpp peale panna. Nad tundusid olevad heinast tehtud ja suutsid ennast suurepäraselt rohu sisse ära peita nii et neid isegi päeva ajal näha ei olnud. Ausalt öeldes oli ikka päris õudne kui peategelane esimest korda scrunti otsis ja peegi abil vaadates nägi puru sees punaseid helendavaid silmi.
Kokkuvõttes võib öelda, et vaatamata mõningastele sellele lavastajale tüüpilistele puudujääkidele mulle film siiski meeldis. Motiiv oli ülikõva ja kuigi teostus jättis soovida oli sellel filmil üks heale filmile üldomane omadus -- keskpärase filmi vaatad sa ära ja ongi kogu lugu. Hea filmi puhul hakkad sa mõtlema, kuidas seda veelgi paremaks teha.
Post a Comment