Camille O'Sullivan - The Ship Song

Otsisin midagi muud, aga sattusin hoopis sellise video peale...

Esitajaks on Camille O'Sullivan, kes on kaverdanud suisa mitut Nick Cave'i laulu.

Eks ta ole kaverdanud ka teistegi artistide laule, aga «The Ship Song» omab kohe päris ehtsat videoklippi.



Muidugi ei maksaks nüüd kaverite põhjal miskeid põhjapanevaid järeldusi teha – ajuti kõlab see daam ikka väga sõgedalt.

Taustaks: Camille O'Sullivan «The Ship Song»

Vastased valisid venitamise

Olen siin blogis teinud juba mitu postitust minu töötu staatusest ja üldse asjade käigust.

Üks osa kogu sellest teemast on ka vaidlus endise tööandjaga vallandamise õiguspärasuse üle.

11. septembril tundus, et asjad on liikuma hakanud, sest ma sain kutse töövaidluskomisjoni.



Täna, 25. septembril enam nii ei tundu, sest ma sain järgmise kutse.



Tegelikult asjad muidugi liiguvad. Lihtsalt tundub, et vastased valisid venitamise...

Taustaks: Kyoto Blue «Space Oddity»

Quantum of Solace (2008)

Kui nüüd aus olla, siis olen ma kogu aeg pidanud James Bondi miskiks poppkultuuri nurisünnituseks.

Jah, selle tüübi eluloos on olnud helgeid hetki... eriti need, mis seotud Šoti patrioodiga, aga üldiselt on tegu miski lahja lakega.

Jah, ma annan aru, et eksagent võis neid romaane täitsa tõsimeeli vorpida, aga filmidest on saanud miski rämps, mida kõikvõimalikud (liba)munapäised kultuuripeded tähtsa näoga kiidavad.

Film «Quantum of Solace» (2008) on hale isegi Bondi-filmide lamedal skaalal.

Alguses miski lollakas kihutamine, siis tüütult pikad algustiitrid saadetuna nõmedast laulust, siis miski lollakas tagajamine, siis natuke juttu, siis taas üks kaklus ja tagaajamine jne.



Filmis on sisu ja elu samapalju kui roogitud raipel külmletis. Aga olgu! Ajaviitefilm ju! Aga see Bond, õigemini see näitleja!!! Kas hullemat koonu ei suudetud leida!? OK, enamus aega oli ta nägu tahmane ja kriimuline, aga see lembestseen, see oli küll üks haledamaid filmikunsti ajaloos...

Kui ma hiljuti filmi «The Dark Knight» (2008) vaatasin, siis arvasin, et nüüd on pikaks ajaks märk maas, et sedavõrd lolli altminekut enam niipea tulla ei saa, aga ei...

Taustaks: Kyoto Blue «Monument Of Tears»

Pärnakaid võib õnnitleda

Pärnu rahvast võib tõesti õnnitleda, sest neil on kandideerimas vähemasti üks väärikas inimene. Mitte nagu mujal, kus üks mölakas teise kukil, otsekui kirbud koera perses.



Eesti padukollane meedia on samuti järjekindel. Et kui (:)kivisildnik ja iseseisvuspartei, siis tuleb ikka miski natsiteema ka juurde pookida. Antud juhul (klõpsa pilti!) siis reklaamviide Hitleri järglaste loole. Iseküsimus, et miks üldse peaks kirjutama Hitleri järglastest?

Seda, et on olemas kodanikunimi ja kirjanikunimi, seda ei suuda siinmaine meedia vist Viimsepäeva laupäevani selgeks saada. Kivisildnik ei kandideeri kusagile, kandideerib Sven Sildnik!

Taustaks: Muse «Apocalypse Please»

Tööd saab Päkapikk

Tore on teada, et kamraadid su'st ikka hoolivad. Teadupärast olen ma ju töötu, aga murelik kamraad KM saatis mulle täna hommikul viite (klõpsa pildil!) asjalikule tööpakkumisele...



Selline töökoht siis! Tegelikult ju mitu kärbest ühe hoobiga: kerge ja vaheldusrikas töö ning näeb ilma ja inimesi. Kahjuks ei saa mina kandideerida, sest ma ei oska soome keelt.

Huvilised leiavad info aga siit.

Taustaks: Muse «Stockholm Syndrome»

K nagu kartul või nagu küttepuud

Ma pean end piisavalt vanaks ja selliseks üsnagi kõikenäinud inimeseks. Noh, et üldiselt on mind raske millegagi üllatada... tean, et lurjus on lurjus ning korralik inimene on korralik inimene... ning mul on üldiselt üsna selge arusaam, et mis eristab ühte teisest.

Aga näe! Mõni ajuhiiglane ikka kohe oskab. Eile õhtul/öösel sattusin ma telekas sellise rõlguse peale...



Alguses rääkis Edgar Savisaar populismist ja sellest, et kuidas teised erakonnad muudkui populistlikult lubavad ja kuidas tema erakond muudkui teeb ja teeb ja teeb...

Ja siis näitab kaamera kartulikottide hunnikut ja küttepuude kuhja. Noh, et Savisaar ja sõbrad pakuvad hädalistele talvekartulit ja küttepuid. Kui see pole populism, siis mina olen küll Eesti Vabariigi president!

Ega keegi ju sealt platsilt kartuleid ja puid ei saanud... selleks tuleb ikka avaldus kirjutada, et nagu selle pensionilisaga oli... Need kaks kuhja ja Savisaar nende vahel olid ikka selleks, et meedia saaks kohale kutsuda ja näidata, et kuidas kesikud meie raha eest omale valimispropagandat teevad.

Üldiselt mulle ei meeldi see kapitalistlike erakondade demagoogia õngest ja kalast, sest on olukordi, kus tõesti tuleb kõigepealt kala anda, et näljasel üldse õng peos püsiks. Samas, ega see kott kartulit ja sületäis puid ka muud ei tee, kui vaid pikendavad agooniat. (Pealegi, et kuidas aitavad küttepuud kesküttega hädalist?) Selline abijagamine on vajalik, aga seda võiks teha ka muul ajal, kui enne valimisi. Parem oleks siiski tegeleda hädade põhjustega.

Tegelikult ei meeldi mulle üldse Savisaare ja teiste kesikute kottimine, sest see varjutab ja varjab (üsna sageli) märksa olulisemaid teemasid. Samas, see almust pakkuv Savisaar oli ikka rõlge küll ning ületas mitmeski plaanis inimliku taluvuspiiri.

Taustaks: Нагано «Застрахуй Братуху!»

Taasleitud Muusa

Paar nädalat tagasi kuulasin paari võõrast plaati ning ühelt kogumikult jäi kõrva allpoololev lugu, ehk siis Muse ja nende laul «Sunburn».



Alul arvasin, et tegu on minu jaoks tundmatu bändiga, aga kui olin pisut wõrgus ringi kaevanud, siis tuvastasin, et olen seda bändi teadnud/kuulanud küll ja isegi paar videot on varem nähtud. Aga ju siis omal ajal ei läinud nii hästi peale... praegu meeldib kõvasti enam ning seda on mu blogi püsilugejad ilmselt ka juba märganud.

Taustaks: Muse «Sunburn»