Deep Impact (1998) [jäi kripeldama]

Kohe filmi alguses, kus eestikeelsetes subtiitrites särasid tähed, mille nimedeks olid Alcor ja Mizar, tundsin ma, et tõlkija on järjekordne rumal inimene, kes ei jaga muhvigi asjast, mida ta tõlgib. Usun, et meie postmodernsel ajastul pole astronoomia tõesti vist kõige popim teadus, aga tõlkija võiks ikka materjalist üle olla ning Alkori ja Miitsari õigekiri ei tohiks nüüd küll väga krüptiline teadmine olla.

Kui aga kosmoselaeva «Messias» nime käänamiseks läks, siis sain ma aru, et tõlkija on idioot ning et selleks saab vaid Janno Buchmann olla. Filmi lõpus sai mu veendumus kinnitust: nii ongi!

Loomulikult on enamus siinmaiseid filmitõlkeid lombakad, aga isegi sellel hädisel taustsüsteemil paistab Janno Buchmann erilise vesivõsuna silma. Asja kurbkoomiline külg on aga see, et mulle toodi kunagi ühes kirjastuses (filmitõlkijast) toimetaja poolt Janno Buchmanni eeskujuks, kui ühte iseäranis head tõlkijat. Vaat see oli juba solvav!

Kuigi moodne linnafolkloor väidab, et Janno Buchmann on lihtsalt üks rikkis (filmi)tõlkeprogramm, pean siiski inimeste kurvastuseks ütlema, et see pole nii. Usaldusväärsed allikad on andnud pädevaid tõestusi sellele, et tegu on siiski lihast ja luust inimesega, kes lihtsalt teeb vale tööd...

Taustaks: Kosmikud «Minni-hiir»

Deep Impact (1998)

Vaatasin siis lõpuks ka filmi «Deep Impact» ära. Mitte et mul oleks olnud miski eriline kirg seda filmi näha, aga TV3 näitas seda rohke reklaamiga ning nõnda ma siis ka vaatasin. Film oli just nii halb kui ma kartsin, ehk isegi pisut halvem! Noh, selline ulmekuues «Titanic». Film koosnes põhiliselt jaburatest kokkusattumustest, veel jaburamatest viltuvedamistest ning tegijate arulagedast soovist publikumilt iga viimane kui pisar välja nõristada. Melodraama ja katastrooffilm käkaskaela...

Tegelikult on see film stiilipuhas näide sellest, mida inglisekeelses ulmekirjandusteaduses nimetatakse slick SF ning mida eesti keeles võiks nimetada sõnaga «klantsulme». Termin kui selline on neutraalne, aga sageli mõjub see kahjuks hinnanguna. Klantsulmeks nimetakse Ameerikas ajaviite- ja üldhuviajakirjades ilmuvaid ulmelugusid, milles ulmeline osa on enamjaolt suhteliselt igerik, kuid seda enam on pandud rõhku kõikvõimalikule inimsuhete seebile, sest seda mõistab nende ajakirjade lugeja märksa paremini. «Deep Impact» on suisa stiilipuhas analoog klantsulmele kinoekraanil. Ulmeline osa oli ajast ja arust pulp kõigi sellest tulenevate teaduslike vigadega. Nagu eespool sai öeldud, kasutati ulmelist osa eelkõige vaid selleks, et melodramaatilisele tundlemisele miskisugust apokalüptilist mõõdet anda.

Ma saan aru küll, et mõningad teaduslikud vead on vältimatud pea igas ulmekas. Sageli on need suisa hädavajalikud, et teos üldse võimalik oleks... teinekord on need tingitud lihtsalt lohakusest. Lauslollusi aga peaks vältima! «Deep Impact» on suurepärane näide sellest, kuidas tehakse ulmefilmi, mis pole ulmefilm. Ainuke asi mida filmi puhul kiita saab on näitlejate valik ning nende poolt teostatud rollid. Omas laadis tegid nad tõesti korraliku soorituse! Iseasi, mida see laad väärt on?

Ühes ebaolulises vaidluses, et kumb film parem on... selles vaidluses annaksin ma oma hääle siiski filmile «Armageddon»! Olulist vahet neil ju pole, aga «Armageddon» on film, mida ma suudan ilmselt ka teist korda vaadata... filmi «Deep Impact» puhul seda vist ei juhtu...

Taustaks: Christian Death «Sex Dwarf»

Koerad pulmlesid

© Krafinna

Blogi on ikka hea asi küll, sest nüüd on täpselt näha, et meie Lillekese eelmine jooksuaeg oli veebruari lõpu poole. Vähemasti pajatab sellest minu blogi esimene post!


Nüüdseks oleme jooksuajaga taas õnnelikult ühele poole saanud: koeral on taas isu ning viibib ta kodus ka rohkem kui vaid magamiseks. Peamine on aga hoopis see, et ukse taga ei passi enam ilase lõuaga isaseid, kes iga kord vaatavad sind sellisel haledal pilgul, et kas sa laseksid nüüd selle koeraproua välja... et näed ju, et ma ootan...

Taustaks: Billy Idol «White Wedding»

Elu Eesti NSW-s

© DELFI

Vaevalt oskasid Juku-Kalle Raid ja Kivisildnik seda punast särki tehes oodata, et see kommunismi koer nii valusalt vingatab...

Loed lehti ja muigad, et küll on ikka kirbutsirkus ning kus on ikka kired. Igatahes tänud tegijatele! See särk tegi rohkem ära kui hulk kommunismi kuritegude hukkamõistmise teemalisi hambutuid deklaratsioone. Vaadates, et millise õhina ja innuga kõiksugu tegelased nõuavad Juku-Kalle ja Keeniuse liistuletõmbamist, siis tuleb nentida, et salakommareid on siinmail rohkem kui neid kellegile vaja oleks. Ah, mis salakommud, üsna avalikud teised ning ülbed kah veel. Mingi tegelane väitis, et kuna mittekommu minevikuga isikud pole poliitikas läbi löönud, et ju siis neil pole neid õigeid eeldusi. Kui pole jätis ja tõbras, siis oled luuser ja andevaba kuju?

Ja siis veel see teine müüt, et nagu oleks nõuka-ajal komparteisse kuulumine teatavast ametipostist alates kohustuslik olnud. Möla!!! Kui inimesel ajud olid, siis üldiselt tegi ta karjääri ka parteisse kuulumata... selge, et aeg-ajalt tehti teatav ettepanek, millest justkui keelduda polnud võimalik, aga osad inimesed miskipärast leidsid endas seda tahet keeldumiseks. Muidugi, lihtsam oli oma «jah» sõna öelda... materiaalselt samuti kasulikum. Ja kindlasti ei uskunud ka enamus arukaid inimesi, et Eesti kunagi taas iseseisvaks saab. Ja siis..? Vähemasti võiks tagantjärele nüüd enda ja teiste vastu aus olla ning seda ka tunnistada, et mängiti nende reeglite järgi, mida omal ajal ainuvõimalikuks peeti... mitte aga ajada miskit hülge juttu, et astuti parteisse õõnestamaks seda seestpoolt.

Tegelikult on mul aga rõõm nentida, et olen peagi selle särgi õnnelik omanik... isegi kui väärteomenetlusest saab kriminaalasi... särgid on juba mulle ja Krafinnale tallele pandud!

Taustaks: Velikije Luki «Õnn on elada me maal»

Sergei Lukjanenko «Прозрачные витражи»

Olen juba siin ja siin oma blogis kirjutanud tekstidest, mis kuuluvad nn. Deeptowni-sarja. Jutt siis Sergei Lukjanenko romaanidest «Лабиринт отражений» (1997) ja «Фальшивые зеркала» (1999). Autor on ka kolmas kord samast maailmast kirjutanud, aga see kolmas kord oli pisut teistmoodi...

Kõigepealt tuleks mainida, et «Прозрачные витражи» on vaid 70. leheküljeline lühiromaan, aga mitte kolme-neljasaja leheküljeline romaan. Ülalpool on näha kaanepildid kogumikest, kust selle teksti leida võib. Kõigepealt ilmus see lühiromaan aga wõrgus... täpsemalt öeldes avaldas autor selle wõrgupoe оЗон kodulehel. оЗон avaldas kõigepealt intervjuu «До встречи на улицах Диптауна!» ning siis ka lühiromaani otsa. «Прозрачные витражи» ilmus seal 2000. aastal juulist septembrini ja ilmus põhimõttel, et üks osa nädalas. Pisut eriliseks tegi publikatsiooni asjaolu, et Sergei Lukjanenko kirjutas seda avaldamise käigus ning võttis arvesse eelmise nädala osa põhjal tehtud lugejate märkusi.

Teksti saamis- ja ilmumislugu on pisut omapärane ning pisut omapärane on ka lühiromaan ise. Nii näiteks ei tegutse selles lühiromaanis enam daiver Leonid... peategelaseks (või tuleks öelda kangelannaks) on hoopis Venemaa Siseministeeriumi töötaja, kes läheb inspekteerima Deeptownis asuvat vanglat.

Pikem seletamine olekski kurjast, sest ei saa ju inimestel lugemismõnu ära võtta. Ka ei asenda ka kõige põhjalikum sisututvustus teksti lugemist. Lugeda aga tasub... eriti neil, kel sarja kaks eelmist romaani loetud. Kel romaanid lugemata, neil võib arusaamisega isegi raskusi olla.

Taustaks: Nautilus Pompilius «Бриллиантовые дороги»

Wai shut lee ji laam huet yan (2002)

«Wai shut lee ji laam huet yan» on Hongkongi ulmekomöödia, mida inglisekeelne maailm tunneb pealkirjaga «The Wesley's Mysterious File» ja eesti filmivaataja ehk pealkirjaga «Eriagent Wesley salatoimik». Loodud ilmselt filmi «Men in Black» edu tuules, kuid tegu on siiski suhteliselt saasta filmiga. Samas tuleb näiteks tunnistada, et selsamal 2002. aastal valminud «Men in Black II» oli veel hullem saast.

Tüüpilise Aasia kinotoodanguna on filmis lisaks ülevõlli huumorile ka miskeid iseäranis melodramaatilisi stseene ning kõike muud maitsekat ja maitselagedat. Tulemuseks on paras pudru ja kapsad, mis oma pretensioonituses on suisa vaadatav. Ütleks kohe, et samasuguse sisuga USA filmi ma koju ei ostaks ning ka selle Hongkongi filmi ostsin alles siis, kui hind oli kukkunud 52 EEKu peale. Kui hinda poleks alla lastud, siis poleks ka ostnud!

Taustaks: Kosmikud «Planeetide sõda»

Sergei Lukjanenko «Фальшивые зеркала»

Pärast seda, kui ma lugesin läbi Sergei Lukjanenko romaani «Лабиринт отражений» eesti tõlke, tekkis mul miskipärast tahtmine üle lugeda ka diloogia teine romaan «Фальшивые зеркала». Esimesest romaanist ma juba siin kirjutasin, seega ei hakka end kordama.

Ma ei saa öelda, et Sergei Lukjanenko sari Deeptownist kuuluks minu lemmikteoste hulke... isegi samal autoril on paremaid tekste! Küll tuleb aga nentida seda, et Lukjanenko oskab kirjutada sedavõrd köitvalt, et kui oled lugenud läbi miski tema sarja esimese köite, siis haarab käsi riiulist automaatselt järgmise...

Ma ei ole suur sarjakirjanduse austaja, kuid tänapäeva maailmas on kahjuks üksikromaanid minoriteetne reaalsus ning kui hädaga sööb karu kärbseid, siis tuleb ka Ulmegurul sarju lugeda. Sergei Lukjanenko romaanid Deeptownist pole päris järjed, sest esimest romaani võib ka üksi lugeda, kuna kõikidele i-dele pannakse selle lõpuks punktid peale. Romaani «Фальшивые зеркала» lugemiseks on aga esimese romaani tundmine suhteliselt vajalik, sest tekstis on pidevalt vihjeid varemtoimunule. Teise romaani häda ongi eelkõige selles, et iseseisva teosena on see suhteliselt väheväärtuslik. Enam veel, tegelikult ei vajanuks romaan «Лабиринт отражений» mingit järge, aga kommertskirjastamisel on teised reeglid ning need reeglid on kommertskirjanikule vastuvaidlematuks täitmiseks.

Kas «Фальшивые зеркала» on halb romaan? Ei, seda kindlasti mitte, aga romaanis pole seda uudsuse võlu, mis sarja esimses. Ka on kadunud teatav entusiastlik õhin, mis on asendunud sellise suhteliselt kalgi professionaalsusega. Samas tasuks see romaan kindlasti eesti keeles välja anda, sest kellele esimene meeldis, see ostab niikuinii ka teise ning Ulmekirjanduse BAASi arvustused näitavad, et olulist vahet hinnetes neil pole: mõlemil circa 4,5 viipallisüsteemis.

Taustaks: Nautilus Pompilius «Крылья»