Vares ja külmunud ingel

Mõnikord pakub riigitelevisioon suisa ootamatuid üllatusi. Noh, et istud laupäeva hilisõhtul teleri ees ja klõpsutad puldiga ning satud ootamatult filmile, mis haagib kohemaid end vaatama. Möödunud laupäeval näitas ETV filmi «V2: Külmunud ingel» (2007).

Tegu on n-ö järjega filmile «Vares» (2004), mida ETV näitas nädal varem. Loomulikult võib neid filme vaadata suvalises järjekorras ja suisa ükshaaval, sest neid seob eelkõige vaid ühine peategelane – eradetektiiv Jussi Vares.

Jussi Varese mõtles välja soome kirjanik Reijo Mäki, kes praeguseks on kirjutanud pea paarkümmend Varese-romaani. Kolm on neist ka Mirabilia-sarjas eesti keeles ilmunud: «Kolmeteistkümnes öö» (Kolmastoista yö; 2001, ek 2005), «Kollane lesk» (Keltainen leski; 1999, ek 2006) ja «Hard Luck Café» (2006, ek 2007). «Kollane lesk» oli esimese Varese-filmi algmaterjaliks, teine film valmis aga romaani «Külmunud ingel» (Jäätynyt enkeli; 1999) põhjal.

Jussi Vares täiendab kenasti luuserlike detektiivide värvikat galeriid. Pole ta eriti elus edasi jõudnud, aga hinge hoiab sees ning kuriteod lahendab ära. Napsu ja naisi läheb ka rohkelt üles ning kerepeale saamine pole ka harv juhus. Aga just sellised iseloomuomadused aitavad lihtrahvaga kiirelt jutule saada... iseküsimus, et kui kaua vestlus kestab ja kuidas see lõpeb.

Ingel külmus ära

«V2: Külmunud ingel» algas meeleolukalt, kus Varese automehaanikust ekskallim «parandas» lahkumiskingiks Varese autot. Tegevus, mille tulemusena pidurid ei töötanud ja Vares sai auto pidama vaid ühe teise auto pihta. Õigem oleks öelda, et see «auto tuunimine» oli kolmas algus filmil, sest kahte esimest sai mõista alles siis, kui film läbi…

Ega üks lollus teiseta jää ning Varesele helistab ta kunagine nõmetotter koolivend… noh, see vinniline haisukott, kes väikest Varest alailma klohmis… või kuidas Vares teda nimetaski? Kunagine kaak on nüüdseks haljale oksale jõudnud ja omab nn autoõue ehk teisisõnu pruugitud autode müügikohta Pori linnas. Automüüjast koolivend tahabki Varest palgata, sest miski tüdruk on surnud ja kohalik politsei tahab teda süüdlaseks teha. Süüdi teda mõistetud pole, aga väikelinnas piisab hea nime hävitamiseks vähemastki. Kuna Varesel on näpud põhjas ja miski teda kinni ka ei hoia, siis sõidabki ta Porisse asja uurima.

Kohapeal avanev pilt on üsna troostitu: automüüja praalib rohkem kui asi väärt ja automüüja ainuke alluv on ilmne pätt. Laip on siiski olemas, on ka politsei süüdistused ja on tunda, et asjad pole nii nagu neid näidata tahetakse. Tundub ka, et keegi ei taha eriti Varesega selle surnud tüdruku teemal rääkida. Kohalik (sopa)ajakirjanik ehk välja arvata, kuid eks temal ole ametihuvid mängus… et ehk saab veel sellest loost kirjutada.

Laip ja sellesse puutuv on niisama totter. Oli miski dünaamilne beib, kes autoõue omanikuga regulaarselt ja intiimselt suhtles ning kes siis talvel kontserdilt tulles lumehanges surnuks külmus. Soome värk, eksole! Autoõue omaniku õnnetuseks näitab tibi mobiil, et viimane kõne on tehtud temale.

Pisut ringi vaadanud, tuvastab Vares, et beib on ka miski bändimehega suhelnud, on ka lesbisuhet omanud jne. Eks põhiliselt tulebki Varesel suhelda avarat seksuaalset silmapiiri omavate loovisikutega ja umbse hoiakuga bändimeestega.

Filmi põhimõnu ongi muhe ja räme keelekasutus ning lahedad ja segased tüübid. Ainuüksi selle hiidkasvu päti Veikko eest võib maksimumpunktid anda, rääkimata juba antud tüübi poolt teostatud tankimisteenusest. Kuid ega naistepesus ringilippav transvestiidist kinnisvaramaakler kehvem polnud. Või siis pätist müügijuht, kes arutleb, et kui ta nii tark on, et miks ta siis kogu aeg vangis istub.

Ega laip ja sellega seonduv kuritegevus samuti kehvasti lahendatud pole. Tähtsaima asitõendi peidukoht oli aga suisa geniaalne!

Eesti filmi haledus

Sedasorti filme vaadates saad aru, kuivõrd hale on ikka eesti film. Pole ju selles Varese-filmi midagi sellist, mida siinmail teha ei saaks. Näitlejad meil on, raha liigub, tehniline kaader on olemas… puuduvad aga head lood ning mis peamine, tahtmine teha häid ja vaatamiskõlbulikke filme. Ja ei jäägi rahvustelevisioonil muud üle, kui näidata n-sajandat korda taas «Viimset reliikviat». Kurb.

Loomulikult on ka «Külmunud inglil» mõningaid puudusi, näiteks vajub tempo teinekord pisut ära ja aeg-ajalt toimub ka lõõp krimiintriigi arvelt. Aga need on siiski rohkem iluvead.

Kindlasti ei pruugi see film igaühele meeldida, sest on tunduvalt rämedam kui tubane inglise kriminull, aga päris Tarantino see ka pole. Selline hubane ja samas karune põhjamaine film.

Kel aga film vaatamata jäi, see võib lugeda kolme eesti keeles ilmunud romaani, või vaadata DVD-d, sest mõlemad filmid on ka eestikeelesed subtiitrid saanud ja siinmail välja antud. Tõsi, Saaremaal pole ma neid näinud, aga ehk pole taibanud õigest kohast otsida.

*

Antud kirjatükk ilmus laupäeval ajalehes «OS Telenädal» ning kuna seda väljaannet wõrgus pole, siis kopeerisin teksti ka siia.

Taustaks: Ikon «Somewhere Else»