Pealkirjas olevat lauset kasutan ma tihti sünnipäevalauas toostiks. Osaliselt seepärast, et olemist kuidagi elavamaks teha, osaliselt seepärast, et niimoodi on ehedalt eestilik. Eestlastele on ju omane surma ja surnute kultus, liigne sobramine minevikus ning omane on ka teatav pentsik huumor, mis teistel rahvastel sageli ihukarvad püsti ajab. Jah, paljud eestlased ei taha seda kõike tunnistada ning otsivad eestluse juuri laulupeost ja teistest (ajaloolises plaanis) värsketest ilmingutest.
Surmalembet hõngu pahvab ka lähenevast suursündmusest, ehk Eesti Vabariigi 95. aastapäevast. Ma ei hakka siin arutlema pidustuste vajalikkusest või pidustuste sisust. Olen rahvuslane ja patrioot, aga samas olen ka aus inimene ning ametlikud pidustused on mulle alati vastikud olnud. Minuarust on neil pidustustel toimuv pea alati sedavõrd õõnes, pateetiline ja võlts. Kuid nagu öeldud, ei kirjuta ma sellest...
Käesolev kirjatükk sai algtõuke numbrist 95. Jah, ma tean, et 23. veebruaril 1918. aastal kuulutati Pärnus välja Eesti Vabariik ning juba selle väljakuulutamisega tekkis ka esimene segadus, sest oma riigi juubelit tähistame me siiski 24. veebruaril, ehk päeval, mil Tallinnas toimus n-ö kordusetendus, ehk Eesti Vabariigi teistkordne väljakuulutamine. Huvitav, et kas eestlane oli sedavõrd pika taibuga, et kaks korda tuli öelda, või oli juba siis päevakorras idee, et Tallinn ongi Eesti? Hea veel, et Tartu rahust kordusetendust ei tehtud! Kes teab, et kuidas ja mida oleks Tallinnas alla kirjutatud?
1918–2013 annab küll kokku 95 aastat, aga selle 95. aasta keskel laiutab poole sajandi pikkune ajaauk, mil see riik eksisteeris vaid pagulaste paberitel ja inimeste mõtetes. Ei, ma ei kavatse kahtluse alla seada Eesti Vabariigi järjepidevuse ideed, aga üsna morn teadmine on küll, et reaalselt on seda riiki olnud 95. aastast vähem kui pooltel aastatel. Riiklikus mastaabis pole 95 ju suur number, selline soliidne keskiga, aga kui mõelda, et see keskealine on üle poole oma elust koomas olnud?
Eesti Vabariigi elu enne ja pärast koomapausi on üsna erinev. Jah, ajad on muutunud ning kindlasti mäletatakse vanu aegu õilsamalt ja õndsamalt, aga ma täitsa mõistan neid vanainimesi, kes ütlevad, et see praegune vabariik pole üldse see vabariik, mis kunagi oli. Loomulikult ei arva need inimesed, et selle kunagise vabariigi oleks pidanud pulkhaaval taastama, kuid need inimesed toovad sageli välja just selle, et eelmine vabariik oli inimestele ja eelkõige eestlastele, aga praegune seda ei ole.
Kui lapata eelmise vabariigi aegset ajakirjandust, siis seal on kirjatükke ja pilapilte ahnetest ja võimu pärast kisklevatest poliitikutest, seal naerdakse välja tõusiklikke rikkureid. Samuti oli seal paraaditsevaid pilte riigi juhtidest ja ekstaatilisest rahvast nende ümber. Kuid seal oli ka kõike muud, millest saad aru, et inimesed elasid, olid rõõmsad, olid õnnelikud... mis peamine, ei kannatanud.
Eelmist vabariiki näinud inimesed ei ole (vähemasti minu kuuldes) kordagi väitnud, et elu oli siis mingi lust ja lillepidu. Ei olnud. Raha nappis, elu oli pigem raske. Kuid oli lootust, oli tulevikku ja tundsid end inimesena.
Ma parem ei hakka suurte pidustuste eel siin tegema kokkuvõtet praegusest ajakirjandusest ja rääkima, et milline on elu praeguses Eesti Vabariigis. Inimestel on silmad ja kõrvad ning nad näevad ise, mis ümberringi toimub. Presidenti, poliitikuid, suurkurnajaid ja teisi mittenägijaid ei suuda ka mina veenda, sest kui inimene ei taha, siis ta ka ei näe.
Tegelikult on üsna arusaamatu, et miks me veel tähistame Eesti Vabariigi juubelit. Olemuselt on ju need pidustused pigem mälestuspidustused... umbes, et inimene, kes on juba paar aastat surnud, kuid kes on veel värskelt meeles ning siis sõbrad tulevad kokku ja peavad sünniaastapäeva. Eesti Vabariik on ju niisamasugune lahkunu. Nimeliselt on selline riik olemas, aga sisuliselt oleme me euroühenduse liiduvabariik või liidumaa või lihtsalt provints.
Meile antakse euromõisast korraldused, millele kohalikud kupjad kunagi vastu ei vaidle, pigem täidavad korraldused usinalt ja ennetähtaegselt. Ilmselt lööb siin kusagil ka välja mitme juhtkupja punaminevik ja mälestused ennetähtaegselt täidetud viisaastakuplaanidest.
Olgu, kui see kõik toimuks eesti rahva huvides, siis võiks ju öelda, et mis sellest nimest, kui vaid sisu ja eesmärgid õiged oleksid. Sisu näeb igaüks ise, aga eesmärgid on ähmased. Vahepeal olime me justkui mingi projektipõhine riik, et oli NATO projekt, oli Euroliidu projekt ja oli euro projekt. Nüüd tundub, et projektidega on ajutiselt ühel pool ja seetõttu paistab vist ka võimumeeste peataolek rohkem välja.
Tegelikult saab olla Eesti riigil vaid üks ja ainus eesmärk: eesti keele ja kultuuri kaitse ning edendamine. Kõigeks muuks ei ole Eesti Vabariiki vaja, sest äril ja rahal ei ole teadupärast rahvust ja kodumaad ning pikisilmi oodatud välisinvestorile pole üldse oluline, et mis on selle riigi nimi ja keel, kuhu ta oma miljoneid pööritama tuleb. See keele ja kultuuri jutt on meil tegelikult ju põhiseaduses kirjas, aga suuresti on see ka ainus koht, kus need asjad ametlikult jutuks tulevad.
Mäletan, et kuidas paar aastat tagasi üks kogu südamega Eesti küljes olev inimene ütles südametäiega, et võib-olla ei olegi eestlased võimelised oma riiki üle paarikümne aasta pidama. Ta vihjas sellele, et esimene vabariik kestis pisut üle paarikümne aasta ning, et see aeg hakkab taaskord täis saama. Kahjuks on see inimene nüüdseks meie seast lahkunud ja ma ei saa kunagi teada, et kas see oli tal mõru uitmõte, või nägi ta tõesti juba siis praeguse vabariigi hukku.
* * *
See kirjatükk ilmus reedel ajalehe «
Meie Maa» nädalalõpulisas. Kuna seda lisalehte wõrgus reeglina pole, siis otsustasin loo siia kopeerida, et saaks aastapäeva puhul jagada.
Taustaks: Talvekoidik «Rough Baltic Shore»
.jpg)
