See film on kui kinoomaniku ja märulisõbra unistus, sest filmis osalevad sellised kuulsad mehed nagu Sylvester Stallone, Arnold Schwarzenegger, Bruce Willis, Mickey Rourke ja Dolph Lundgren, pluss pisut nooremad, kuid mitte vähemkuulsad Jet Li ja Jason Statham. Selline staaride paraad ühes filmis, et anna aga minna. Rääkimata muudest tuntud nägudest ja nimedest.
Ma ei tea, et kuidas filmi «Palgasõdurid» stsenaristil ja lavastajal Sylvester Stallone'il selle staarikarja ohjamine õnnestus, aga kui pingeid oligi, siis filmi need ei jõudnud. Olgem ausad – filmil ei saa olla viite või seitset või veel rohkemat peategelast ning selle tulemusena enamus kuulsusi lihtsalt jalutab kord või paar üle ekraani, ütleb oma repliigid ära ning ongi kõik. Vanad mehed juba ning mõnel veel ka poliitiku karjäär käsil.
Filmi sisust ma ei kirjuta, sest keda huvitab märulifilmi sisu – õige, mitte kedagi! Oluline on laipade, õhkulastud inventari ja mõlgitud liiklusvahendite hulk. Kinnitan, et nende näitajatega on kõik enam kui korras. Üldiselt on korras ka muheda lõõbi ja äärmise isasusega, et sedagi jagub. Tõsi, lõõpimist oleks võinud pisut rohkem ja teravamat olla, aga pole hullu.
Nõrgalt olid filmis esindatud peksmist ja tapmist saatvad vaimukused, aga üks stseen puusnoa ja korvpalliga ning seda saatev ütlus annab põhjuse saavutuste tabelis ka sellesse lahtrisse rammus linnuke teha. Märksa parem on olukord ebatavaliste relvade ja selleteemalise filosoofiaga. Noh, et kuidas sa ei heldi, kui neeger võtab suure püssi, mis koledat häält teeb ja laseb vastastesse verise sihi sisse. Seda ju märulifilmist oodatakse, ega see mingi PÖFF pole.
«
The Expendables» (2010), mis Eesti kinodes kannab pealkirja «Palgasõdurid» on pigem selline vanakooli märul. Ei, film on moodaslt tehtud ning tempo on kaasaegne, aga mul tulid vaadates küll igasugused rambod ja kommandod ja kiskjad meelde. Eks osaliselt aitas nostalgialaksule kaasa ka näitlejate valik ja tegevuskohad, aga tundub, et see film on osa sellest uuemast vanakooli märulifilmide lainest. Ilmselt on tegijad aru saanud, et kõikjal laiutav poliitkorrektne ja arvutigraafikaga ületapetud märul pole see õige asi.
Õige märul on ikka vaid higised ja mudased mehed, tuunitud ja ebaökod sõiduriistad ning üks ülesanne ja kõik sellega kaasnev. Naised? Jah, paar tükki neid filmis on, aga eelkõige on nad auhind, keda tuleb aidata ja kelle kõrval mehed veel mehemad välja paistavad. Ja mehed on selles filmis ikka nii isased, et kui vaja siis poetavad ka mõne napi mehise pisara.
Iga filmi kallal saab iriseda ja igast filmist võib vigu leida. «Palgasõdurid» pole selles suhtes mingi erand. Kuigi märulifilmi sisu pole oluline, võinuks käsikiri siiski pisut originaalsem ja tihedam olla. Ajuti vajub tempo maha ja siis jääb ka tegevus soiku. Ka oleks võinud mõnda tegelast pisut rohkem avada, iseäranis kehtib see palgasõdurite kamba neegri ja selle psühhiaatrit külastava valge mehe kohta. Ma sain aru, et tegu oli otsekui ühe ja väga pikkade traditsioonidega kambaga, aga see valge ja see neeger ilmusid ekraanile praktiliselt ainult tapatöö ajaks. Mind see küll häiris.
Aga see kriitika on tegelikult selline gurmaani pahur porin lookas laua taga, sest film mulle meeldis. Kui kasutada filmikriitikute maailmas üldiselt käibivat kümnepalliskaalat, siis kaheksa tärni tuleb nagu naksti ära.
* * * * * * * *
Antud kirjatükk ilmus eelmisel nädalal ajalehe «
Meie Maa» lisalehes «Nädalalõpp».
Kuna seda väljaannet wõrgus pole, siis kopeerisin loo ka siia blogisse.
Taustaks: B-Movie «The Soldier Stood Alone»
