15.9.06

Koletu tapatöö


Niitsin täna muru ning tahtmatult sõitsin muruniidukiga ka miskist hiirest üle. Surma ta sellest ei saanud... viga aga küll, sest tõmbles pentsikult maas. Pikemalt mõtlemata otsustasin loomakese piinad lõpetada ning lõin hiire jalaga laiaks. Hiir surnud, veri ja soolikad laiali jne.

Tegelikult ikka suht julm värk. Üks asi on inimest veristada, sest inimene on ise oma käitumisega asjale alust andnud ning alati võib värdjale ka verbaalselt pärast teada anda, et mille eest. Hoopis teine tera on süütu väike loomake, kelle ainuke süü oli, et ta viibis sel hetkel tihedas rohus...

Taustaks: Silke Bischoff «No Paradise»

14.9.06

What Type of Writer Should You Be?


Räägitakse, et toimetajad ja kriitikud pidavat olema perssekukkunud kirjanikud. Seega oleks sobilik test selline: What Type of Writer Should You Be?

Ja vastus muidugi ei üllata!

You Should Be a Science Fiction Writer

Your ideas are very strange, and people often wonder what planet you're from.
And while you may have some problems being "normal," you'll have no problems writing sci-fi.
Whether it's epic films, important novels, or vivid comics...
Your own little universe could leave an important mark on the world!


Taustaks: Silke Bischoff «Follow Me Into The Night»

13.9.06

Ulmefantastika!?


Eilses «Eesti Päevalehes» kirjutas Aleksander Einseln:

Oma kogemuste põhjal hindan kõrgelt vaba meedia rolli demokraatlikus ühiskonnas. Seda ei saa alahinnata ega üleväärtustada. See peab olema tasakaalustatud terve mõistuse portree, mitte mingi hüsteeriline haiglaslik ulmefantastika.

Kodanikule tegi muret, et meedia klohmib liialt Rüütlit ja on seega kallutatud Ilvese poole. Kodanik Einselni muret ma ei kommenteeriks, sest inimene kirjutas sellest, mis südamel ning minu arvamus pole vast vajalik. Kuna EPL-i otsing on lombakas, siis ka link loole.

Küll aga kommenteeriks ma sõnavärdjat «ulmefantastika». Jah, ma tean, et Aleksander Einseln on väliseestlane ning seega on tal ilmselt probleeme uuema eesti keelega, kuid ega sõna «ulme» nüüd enam nii uus ka pole. Juba üle kolmekümne aasta kasutuses! Kellele arusaamatu, siis «ulme» ongi «fantastika» ning Einselni loogika järgi võiks siis kasutada ka värdsõnu «tapjamõrtsukas», «komputerraal», «geipede» jne. Jah, kohalik reklaamikeel kasutabki sedasorti sõnavärde, aga see on omaette maailm ning normaalses maailmas keegi sõnaühendit «säravvalge» ju ei kasuta. Ja kui tõsimeeli kasutabki, siis annab aimu ainult omaenda keelelisest lombakusest.

Tegin huvipärast sõnaga «ulmefantastika» ka Google'i otsingu. Kolm tabamust: Einselni kiri ning siin ja siin. Tahtmata kuidagi alavääristada foorumeid ja lehekommentaare... tuleb siiski öelda, et sealses keelekasutuses pole sellises sõnakasutuses midagi imelikku. Kui aga tuntud inimene kirjutab murest nõretava avaliku kirja, siis selline sõnakasutus mõjub küll labaselt.

Taustaks: ASP «Ballade Von Der Erweckung»

11.9.06

Tornid on langenud


Kõrvaloleval pildil veel seisavad... täna viis aastat tagasi sai aga nende tornide aeg läbi.

Mis on muutunud..?

Rohkem kui viis aastat tagasi valminud filmides ajab muigama, et kui üht teatavat kaksiktorni näidatakse... ja näidatakse sageli, sest need tornid olid sümbol ja vaatamisväärsus.

Ameerika Ühendriikidesse sõitja (ja üldisemalt lennureisija) kohta ei kehti enam süütuse presumptsioon. Reisija peb ikka ise tõestama, et ta kaamel pole. Olen seda ka ise (näiteks) Berliini lennujaamades kohanud. Tõsi, päris päraku-uurimiseks ei läinud... saapad, ketid, rihmad, sõrmused said küll kõik kaussi pandud ning siis korduvalt sokis läbi turvavärava marsitud.

Ka on mind valjuhääldi kaudu kogu lennujaamas taga otsitud, sest mu pagasiga on probleem. Probleemiks oli suur taskulamp (selline torukujuline), mis koti läbivalgustusel siis ametnike valvsa silma ette jäi. Kui ma küsisin, et mida ohtlikku on ühes taskulambis, siis aeti mulle vastu miskit hämarat ja põiklevat juttu. Noh, et kui taskulamp seal kotis lennu ajal ise põlema hakkab, et siis võib see lennuki seadmetele halvasti mõjuda. Lollimat juttu polnud tükk aega kuulnud, kuna aga sellises olukorras pole arukas ametnikuga vaielda, siis kerisin taskulambi lahti ning võtsin patareid välja ja panin koti teise sahtlisse. Vaidlemine osutus võimatuks ka seetõttu, et järsku muutus ametniku niigi vähene (ja ilmselgelt vastumeelne) inglise keele oskus suisa olematuks.

Selge see, et terrorismi ja kuritegevusega tuleb võidelda, aga seda ei peaks tegema tavakodanike õiguste piiramiste arvelt.

Tundub, et varsti on lennureis hullem katsumus, kui nõuka-ajal välismaale minek. Et uuritakse su sugupuu kuni kahekümnenda põlveni läbi ning pannakse kõrvale isiklik nuhk. Sellistes «pisiasjadest» nagu WC-s filmimine ja muu totaalne jälgimine, pole vast mõtet rääkidagi. Samas on kogu kriminoloogia ajalugu seda näidanud, et ükstakõik kui totaalne kontroll pole... pätt leiab alati võimaluse ning selle totaalkontrolliga kannatab vaid tavainimene.

Kuna mulle ulme meeldib, siis pakukski järgnevalt olupildikese lähitulevikust, kus lennureis näeks välja siis järgmiselt:
Lennujaamas riietatakse reisijad lahti, valgustatakse läbi ning kontrollitakse ka kõik avaused üle, siis pannakse iga reisija vedelikukonteinerisse (ja suhu toidu/joogi lohv) ning konteinerid pannakse lennukisse. Pagas ja sinna lisatud riided pannakse teise konteineriga lennuki pagasiosasse. Kõik konteinerid on pitseeritud ja neid jälgitakse maalt. Kui mõni konteiner annab leket, või jõuab lihtsalt maale info, et nagu oleks mõni konteiner lahti... siis käivitakse maalt signaal, mis käivitab süsteemid, mis eemaldavad selle konteineri lennukist ja õhivad. Kõik kodanike ja nende turvalisuse huvides.

Taustaks: Girls Under Glass «Zeitbombe»

10.9.06

Miks mulle meeldib jalgpall?


Tunnistan ausalt, et olen enam kui närb spordiülekannete vaataja. Jalgpalli siiski vaatan... mõnikord ka midagi muud. Laupäeval vaatasin kogemata jupi korvpalli ning sain veel ühe punkti jalgpalli kasuks. Jalgpallis pole neid totakaid tibisid vaheajal tutikestega vehkimas, ka ei keksi platsil miskeid loomaks maskeerunud fänne... tribüünil on jah igasugu kaadrit, aga plats on siiski vaid mängu jaoks.

Samas ei saa ma aru, et miks ei võiks spordiülekannete jaoks olla miskit erikanal? Kui ikka miski tobe olümpia, EM või MM on, siis telekast muud ei tule kui miskeid rähklevaid spordihärgasid ning kogu telekava on samuti sassis. OK, ma saan aru, et kommertskanal teenib raha reklaamilt, mida topitakse F1 kardisarja ülekannete vahele. Kuid riigitelevisioon võiks ju sellest jamast puutumata jääda. Kui on miski sportlik suursündmus, siis võiks seda ju sellel hüpoteetilisel spordikanalil näidata..? Spordifännid oleks rahul, sest siis ei sega päevauudised ülekandeid ning muu rahvas saaks ka mõnusalt telespordist rahu...

Taustaks: Phillip Boa & The Voodooclub «Albert Is A Headbanger»

9.9.06

Con Air (1997)


Kui TV3 reklaamis, et reede õhtul näidatakse taas filmi «Con Air» (1997), siis mõtlesin, et seda ma nüüd küll enam ei vaata. Kaks korda nähtud jne. Reaalsus oli aga pisut teistsugune: vaatasin filmi kenasti algusest lõpuni ära! Ja kuidas saabki jätta vaatamata seda, mida filmis «Dogma» (1999) rämerammusalt iseloomustas apostel Rufus.

Minu jaoks on «Con Air» (1997) põhivõlu dialoogis. Näiteks sellises:

Garland Greene: Two went down. One came up.
Poe: Wasn't my fault.
Garland: Well, you don't have to tell me. Most murders are crimes of necessity rather than desire. But the great ones... Dahmer, Gacy, Bundy... they did it because it excited them.
Poe: Don't you... I got nothing in common with them — with you! Don't you talk to me! They were insane!
Garland: Now you're talking semantics.

Vestlus toimus siis filmi peategelase Cameron Poe (mängib Nicolas Cage) ja sarimõrtsuka Garland Greene'i (mängib Steve Buscemi) vahel. Kodanik Greene'i iseloomustas vägagi tabavalt üks ta nö. reisikaaslane: «That skinny little man butchered thirty-some people up and down the eastern seaboard. They say the way he killed those people makes the Manson Family look like the Partridge Family!»

Ma väga loodan, et seda filmi ei tehtud tõsimeelse märulifilmina sellest, kuidas vabanev vang ja vapper vanglaülem hoiavad ära retside põgenemise. Tegelikult on selle filmi võlu ja suurus selles pätikambas seal kaaperdatud lennukis. Näitlejate paraad missugune: John Malkovich, Ving Rhames, Nick Chinlund, Danny Trejo ja M. C. Gainey. Ja ega vastaspool, keda esindasid John Cusack ja Colm Meaney, ju nõrgem polnud. Millised tüübid ja milline keelekasutus!

Keelekasutust nudis omajagu see konarlik eesti tõlge, sestap panen ka Wikiquote lingi, kus saab nautida sõnu kogu nende ilus. Sedavõrd kuulsal filmil on loomulikult ka Wikipedia kirje.

Taustaks: Lynyrd Skynyrd «Sweet Home Alabama»

7.9.06

If You Were Born in 2893


If You Were Born in 2893...


Your Name Would Be: Irb Vor

And You Would Be: Androgynous


Taustaks: Visage «In The Year 2525»

6.9.06

Holebi on tungimas lasteaedadesse!


Sattusin ühes venekeelses blogis iseäranis jõrmi materjali otsa!

Postituse pealkiri «Гомосексуальность в картинках для детей» peaks kõik ütlema. Kes vene keelt ei mõista, siis neile seletuseks, et Belgias on Brugge linna homolesbiline noorsoo-organisatsioon Jong & HIB produtseerinud neljast pildist koosneva seeria, mille abil saab lastele selgitada tänapäevase pere- ja suguelu värdvorme. Iga pildiga kaasneb ka ports küsimusi, et mille abil saab siis probleemi olemust veel enam avada. Pildisari on mõeldud lasteaiakasvatajatele, õpetajatele ja lastevanematele ning peaks olema jõukohane lastele alates kuuendast eluaastast. Alljärgnevalt pildid (klõpsa suuremaks) ja piltidel olevate luulejuppide (mitteluulesed) tõlked... piltidega kaasasolevate küsimused leiab sellest venekeelsest blogist, sest niipalju ma seda nilbust ka tõlkida ei viitsi...


Hip-hip hurraa!

Jonas ja Jasper tahavad abielluda.
Nad armastavad üksteist niiväga.

Võibolla saavad nad isegi lapse!



Els ja Mies on armunud.
«Kas Sa armastad mind?» küsib Els.
«Jah!» rõkkab Mies.

Mies suudleb Elsi.
Elsile see meeldib.



Fien kallistab Wimi,
Wimile meeldib niisamuti ka Tom,
Tom hoiab Wimi kätt.

Wim on armunud mõlemasse.




Üks, kaks, kolm
ho-le-bi!

Els, Jasper, Mies,
Jonas ja Wim ka
holebi.


Taustaks: Soft Cell «Where Did Our Love Go»

5.9.06

What's Your Russian Name?


Your Russian Name Is...

Markov Pabiyan Smirnov


Taustaks: Romowe Rikoito «Elegy»

4.9.06

The Thing (1982)


Reedel oli mul eri kuradi tihe filmiõhtu... Vaatasin telekanali TV3 vahendusel järjest nelja filmi.

Neljas oli «The Thing» (1982). Kunagi, kui siinmail oli videoajastu koidik, siis oli see polaarjaama koletise film ikka ülikõva sõna. Film on tegelikult filmi «The Thing from Another World» (1951) remake ning mõlemad põhinevad lühiromaanil «Who Goes There?» (1938), mille autoriks on John W. Campbell, Jr. Olen kunagi ammu videos seda filmi näinud, siis lühiromaani lugenud... nüüd nägin taas filmi. Probleem ainult selles, et kuna see oli neljas film järjest, siis kustusin ma mingil hetkel ära ning nägin seda vaid tükati. Tahtmine oli suur, aga ihu oli nõder!

Kuna minu seekordne filmielamus jäi omajagu lünklikuks, siis rõhun ma rohkem linkidele. Leht John Carpenteri fännsaidil ning arvustused siin ja siin. Väike pildigalerii on ehk samuti abiks. Loomulikult on sellisel olulisel filmil ka põhjalik Wikipedia kirje. Siit leiab aga enam kui korraliku filmi fännsaidi. Alan Dean Foster on selle filmi käsikirja põhjal ka romaani «The Thing» (1982) kirjutanud, aga ega see filmile midagi juurde ei anna.

Taustaks: Ennio Morricone «Bestiality»

3.9.06

Chasing Sleep (2000)


Reedel oli mul eri kuradi tihe filmiõhtu... Vaatasin telekanali TV3 vahendusel järjest nelja filmi.

Kolmas oli «Chasing Sleep» (2000). Ega ma alguses seda vaadata ei plaaninudki, aga film hakkas kiirelt pihta ning haakis kohe ka enda külge. Sisu oli tegelikult lihtne. Üks mees ärkab ning avastab, et voodi on kõrval tühi. Naist pole! Helistab paari kohta ning hakkab looma pilt, et naine on kadunud. Eks vaatajale jõuab üsna ruttu pärale, et naine on tõenäoliselt surnud... küsimus pigem selles, et mis siis ikkagi juhtus? Peaosas on Jeff Daniels ning eks see tegelikult ka tema soolofilm ole.

Film oli ajuti ikka üsna psühho. Võtta kasvõi see tegelaste pidev tablettide järamine... saan veel aru peategelasest, kel oli unehäireid, aga ka politseinik ja uurija tegelesid sellega.

Ka on film ulmefilm, kuigi see ulme oli seal vaid vägagi tähelepaneliku vaataja jaoks. Tähelepanelikule vaatajale siis vihjeks see tudengi (mängis Emily Bergl) kukkumine vannitoas ning tüdruku seletus põhjustele. Seega oli ka Rootsis toimuva Fantastisk Filmfestivali žürii auhind ikka asja eest. 2001. aasta festivalil oli žürii juhiks Inglismaa Northamptoni ülikooli Kultusfilmide arhiivi direktor Xavier Mendik, kes põhjendas žürii valikut niimoodi:

The panel were looking for a film that not only demonstrated the features of the fantastic film but also pushed the boundaries of the genre forward. The panel were looking for freshness and originality and they found it in «Chasing Sleep»; a film that combines darkness with humour, disturbs our perception of fantasy and reality, and was innovative in form and content.

Filmiga seostubki mul vaid kaks virinat. Väiksem virin on see, et tegelikult oli mul kusagil poole tunniga selge, et mis ja kuidas. Samas ei tahaks ma väga sel teemal viriseda, sest filmi see teadmine halvemaks ei teinud. Suurem virin on aga kohaliku telekanali aadressil, kes näitas circa pool tundi filmi ilma hääleta. Kuna aga kumbki asjaolu minu filmivaatamisindu ei vähendanud, siis peab ju hea film olema.

Taustaks: The Northern Territories «Sleep Without Dreams»

2.9.06

Long Time Dead (2002)


Reedel oli mul eri kuradi tihe filmiõhtu... Vaatasin telekanali TV3 vahendusel järjest nelja filmi.

Teine oli «Long Time Dead» (2002), mis oli üks väga nõrk ja klišeelik õudukas. Miskid tegelased keerutasid taldrikut (mida andevaene tõlkija nimetas eesti keeles «ouija-lauaks») ning midagi kurja pääses lahti. Filmi tegevus toimub siis põlvkond hiljem, kus taas miski kamp nö. taldrikut keerutab ja ...

Filmi saab iseloomustada nõnda, et see on täpselt selline, nagu üks õudusfilm võhikute arvates olema peaks. Teisisõnu: tobe, ajuvaba, klišeedest kubisev, fantaasiavaene, jne. Ja inimestele meeldib? Vaadates kasvõi kohalikke arvamusi siit.

Taustaks: Akrabu «Desert Song»

Road Trip (2000)


Reedel oli mul eri kuradi tihe filmiõhtu... Vaatasin telekanali TV3 vahendusel järjest nelja filmi.

Esimene oli «Road Trip» (2000). Kindlasti tekib kohe paljudel küsimus, et miks ma sellist rullofilmi üldse vaatasin? Põhjus lihtne, miski ajakirjaga sattus meie koju selle filmi nö. järg «EuroTrip» (2004). Tahtsingi siis näha, et kuskohast see kõik alguse sai? Euroretk mulle meeldis, aga seksretk ajas haigutama ning oli suisa piinlik vaadata. Einoh, lahedaid kohti oli: kõrvik rammusa neegriplikaga, spermapank, motellitöötaja, hüpe autoga ... kuid üldiselt oli see kõik ikka väga lohisev ja tüütu. Teist korda tõenäoliselt ei vaata.

Ei viitsi pikemalt sellisest filmist kirjutada... kel huvi, see võib lugeda enam kui põhjalikku Wikipedia kirjet.

Taustaks: The Newlydeads «Hello, I Love You»

Alasti Heti Tulve


Olen käesoleval nädalal sattunud mitmes blogis arutlustele, et milliste jaburate otsingusõndadega inimesed antud blogisse satuvad. Vaatasin ka siis huvipärast selle blogi counteri statistikat ning täitsa naljaks oli.

Et «ulmeguru», see on elementaarne. Kummastavana mõjub aga juba nädalajagu toimuv aktiivne otsing «hukkunud alpinisti hotell DVD»... kui need otsijad satuvad lugema, siis ütlen, et minuteada pole sellest filmist DVD-d.

Kõik rekordid löövad aga otsingud «kroonika heti tulve» ja «alasti heti tulve»! Ei teagi, et miks tüdruk sedavõrd populaarseks on saanud? Et oli taas kusagil püksata? Või põhjuseks koos pangaröövliga juhitav uus telesaade?

Eks Heti Tulvet ole põhjust siit blogist otsida küll, sest siin on postitus, mil pealkirjaks «Anatoomia eri» ning tütarlaps on pälvinud vist äramärkimist ka oma muusikateemaliste sõnavõttude tõttu. Et aga kodanike otsingud asjata poleks, siis sai ka see post tehtud... eks ma saan niimoodi ka pisukese satisfikatsioni selle eest, et mina pean kannatama filmide vahel pesumodelli ja pangaröövli reklaami. Eesti elu ja tema kangelased.

Taustaks: Gothic Sex «Abyss Of Glory»

1.9.06

Naine on vees!


Alates tänasest on kohalikes kinodes M. Night Shyamalani film «Lady in the Water» (2006).

Tegelikult ei peaks ma üldse kirjutama filmist, mis mul nägemata ning mida ilmselt enne DVD ilmumist ka ei näe. Kuivõrd aga üks kohalik nö. filmiasjatundja on juba ajakirjanduses filmi «lahanud», siis peab.

Loomulikult ei arva ma, et M. Night Shyamalani filmidest peab vaid kiitvalt ja ülivõrdeis kirjutama. Samas leian ma et enamus negatiivset kriitikat, mis mehe kohta tehtud, pärineb siiski ajusurnud tüüpidelt... olgu siis lihtsalt idiootidelt, või siis mingitelt kunsti- ja/või kultuuripiduritelt. Samas ei saa ma öelda, et eesti keeles sellest uuest filmist vaid halvasti kirjutatakse... täiesti juhuslikult saatusin maakeelsesse blogisse, kus oli selline jutt.

Lõpetuseks mõned lingid: filmi ametlik kodukas, Wikipedia kirje ja artikkel ajalehes «Postimees».

Taustaks: The Northern Territories «Angels Don't Fly»