Eesti muusika karikas

Sattusin juhuslikult viimase saate kordust nägema. Võistlesid ansamblid Noorkuu ja Koer. Viimatinimetatu oli ka ainus põhjus, miks ma seda saadet vaatama jäin. Ei kuulu ju Mihkel Raud ja Romi Erlach mu lemmiksaatejuhtide hulka... enam veel, suisa vastikud on! Võimalik, et teen siinkohal neile liiga ning tegelikult on nad hästi meeldivad ja arukad inimesed. Ei tea, pole isiklikult tuttav, kuid telest nähtu põhjal saab neid pidada vaid rumalateks, mõõdutundetult ja maitselagedalt edevateks ning täiesti mõttetuteks inimesteks. Saade ise on ka suhteliselt jabur. Eriti kurbnaljakalt mõjub asja tutvustus telejaama TV3 kodukal, kus räägitakse, et saade on «... suurejooneline muusikashow ...». Mis seal suurejoonelist oli? Saatejuhtide alusetu ego esitlemine? Asja mõte oli Koeras. Tahtsin lihtsalt näha, et kuidas see bänd laivis välja näeb... nägi küll! Ka lauluväliselt oli neil suu õigel kohal. Eriti peaks ära märkima alaealistest tüdrukutest koosneva stuudiopubliku, kes laulu «Pihkupeksja» saatel ennastunustavalt kaasa elasid... päris lõbus oli.

Taustaks: Koer «Pihkupeksja»

Kõuts ja kodu

Meie kõuts on ikka päris hulkuriks hakanud... käib kodus ainult söömas... isegi kodus magamist esineb viimasel ajal harva. Kiskjal kevad veres, käib ilmselt miskis laudas tapatööd tegemas... lõhnab nimelt teine põhu ja sõnniku järgi...

Taustaks: Fading Colours «Spring (Gagarin 108 Mix)»

Resident Evil (2002)

Mõnikord tundub mulle, et olen ikka eriline kultuurisaasta tarbija. Mind ei häiri see karvavõrdki, aga ajuti kohtan ma küll kummalisi pilke, kui räägin, et mis filmi hiljuti viiendat korda vaatasin. Seda juhtub ka siis, kui ma õhinal filmist «Resident Evil» räägin. Film on muidugi pulp mis pulp ning põhineb lisaks muule ka miskil video- või arvutimängul. Pole mängu mänginud, kuid ega see filmi vaatamist sega. «Kurjuse pesa», aga just sedavõrd kohmakalt kõlab filmi eestikeelne pealkiri, on järjekordne lihtne ja hoogne lugu järjekordsest salalaborist, kust miski jama lahti pääseb. Rohkem polegi enne vaatamist vaja teada... tuleb vaid end mugavalt sisse seada ja nautida. Tapatöö on aus ja värvikas, tüübid meeldejäävad ning sisulgi pole viga. Boonuseks veel suhteliselt küüniline ja tumedatooniline huumor. Eriliselt tahaks aga ära märkida taustamuusikat, mille on teinud «Marilyn Mansion». See fakt lõputiitrites tuli mulle suisa üllatusena!

Taustaks: The Merry Thoughts «House Of Rain (Kashmir Side Effects)»

Suur Neljapäev

Võtsin end kokku ja Krafinna kaasa ning käisime täna linnas. Ega see Kuressaare nii kole koht polegi, eriti talvel, mil põtrade populatsioon suht olematu on... sõidu eesmärk oli masendav. Käisime Maksuametis, minu FIE eeldeklaratsiooni ja miskit e-vormi toomas. Teadmine, et pean miski büroraatliku struktuuriga suhtlema... selline teadmine tekitab ikka paraja psühholööbe. Õnneks laabus kõik sujuvalt ja kiirelt... ning me premeerisime end hubase einega. Äh, põhijama algab järgmine nädal, siis kui ma lõplikku deklaratsiooni esitan.

Taustaks: Koer «Kodulaul»

Virus (1999)

Ostsime naisega selle DVD juba kuu aega tagasi. Noh, oli miski allahinnatud DVD-de kampaania ning kuna olin ennemgi seda piilunud, siis võtsime ära. Miskipärast tuli aga kogu aeg midagi vahele ning nõnda juhtuski, et vaatasime filmi «Virus» esmakordselt alles üleeile. Et nagu ei oodanudki midagi erilist, aga kokkuvõttes olime täitsa rahul. Loomulikult on see film ilge sopaulmekas ning ajuti tekibki küsimus, et milline klišee veel kasutamata on? Näitlejatööd aga polnudki kõikse halvemad. Pealegi mängis filmis ka paar-kolm suisa tuntud näitlejat. Sisu oli ka pisut teistsugune, kui tutvustusest eeldaks ... isegi mõnigast originaalsust sai täheldatud. Originaalsus avaldus eelkõige selles, et järjekordsete hiidkalmaaride ja -usside asemel tuli tappa hoopis miskit maavälist eluvormi ning selle robotkäsilasi. Tapatöö vahele pakuti ka nappe dialooge. Filmi peamine pluss ongi hea tempo: see 100 minutit möödus ikka üsna märkamatult. «Viirus» põhineb miskil koomiksil, ilmselt kirjastuse «Dark Horse» omal, sest miks muidu see nimi algustiitrites figureeris. Koomiksi ekraniseeringuna polnudki see kõikse viletsam, vähemasti polnud taas tegu miski üliinimese ambitsioonidega kättemaksulooga, kus Kalmaarnaine Ämblikburgerit tapab. Lühidalt: vaadatav lodev ajaviide, kui lootusi eelnevalt liialt kõrgele ei aja.

Taustaks: Kyoto Blue «Dive»

Panin pilte paika

Raisk, igasugu muid tegemisi on nõnda palju olnud, et blogi täitmine on tõsiselt unarusse jäänud. Kui lõpuks õhtul/öösel tahtmist ongi, siis selleks ajaks on vaim ja liha juba niivõrd nõder, et jõuan end veel vaid voodini lohistada. Täna siis võtsin asja ette ja tegin endale kõigepealt piltide lisamise selgeks. Blogspot viitab küll miskile Hello jupile, aga minu soolestikuga see kokku ei sobinud. Uurisin siis veidi koodi ning leidsin, et saab ka märksa meeldivamalt asju teha. Nüüd siis saigi mu blogi pisut pildirohkem ning minu ilumeel on taas natukeseks ajaks rahuldatud...

Taustaks: Die Laughing «Glamour And Suicide»

Kõuts hulgub

Meie armas kõutsik on vist avastanud hulkumise võlud. Või siis on tal järjekordne jooksuaeg? Näeme loomakest vaid paar tundi päevas ... kui sedagi. Päeva asemel tuleks tegelikult kasutada sõna «öö», sest pimedas ta tuleb ja enne valget lahkub. Selle paari tunni sisse mahub kõutsil siis enese röhitsemiseni täis õgimine, paituste sissekasseerimine, nurrumine ja magamine. Niipea kui ärkab, siis nõuab kohe ka õue laskmist. Huvitav, kas täitub ühe meie kassipidajast tuttava ennustus, kes arvas, et Kiska läheb maal metsikuks. Võimalik, sest ta meil üsna metsikust tõust kah!

Taustaks: Sunwheel «Walk Upon The Grass»

Firestarter 2: Rekindled (2002)

Vaatasin ning olin üsna nõutu. Olen lugenud Stephen Kingi 1980. aastal ilmunud romaani, mis maakeeles kannab pealkirja «Tulesüütaja». Olen näinud ka selle romaani ekraniseeringut «Firestarter». Nende mõlema järg justkui peakski siis see «Firestarter 2: Rekindled» olema. Romaani lugesin ja ekraniseeringut vaatasin ma üsna ammu, seega ei mäleta täpselt enam kõiki süžee keerdkäike ning seetõttu ei oska ka öelda kui adekvaatne see järg on. Fakt igatahes see, et Stephen King on siia filmi vaid tegelaste nimed andnud. Film tekitas aga suhteliselt vastuolulise elamuse. Telefilmina polnud paha ning esimene osa kannatas ka pärast filmi «Red Dragon» täitsa vaadata. Samas poleks midagi hullu olnud, kui poleks vaadanud. Peaosas oleva tibi näitlejavõimed olid enam kui masendavad. Või ei osanud lavastaja tema võimeid lihtsalt avada? Dennis Hopper ja Malcolm McDowell olid tasemel, nagu alati... sealjuures oli esines Dennis Hopper üsna ootamatus rollis. Arusaamatuks jääbki, kas tegu oligi kaheosalise minisarjaga, või lõikusid kohalikud teletöötajad taas täispika filmi seriaaliks?

Taustaks: Mila Mar «Follow Me (Vision 2000 + 1)»

Ei saa inimene masina vastu

Ei saa tõesti. Kas katkeb wõrguühendus, või siis pole Blogspot kirjutamisvalmis ... nagu siin nädalavahetuse paiku kippus olema. Peaks justkui halama ja kaeblema selle peale. Tuhkagi! See veel puuduks, et hakkaks oma närvikava miski elektri ja raua pärast rikkuma. Sõimata tasub ikka lolle ja küündimatuid inimesi: olgu nad siis valitsuses või tehku nad siinmail kultuuri. Entroopia laiutab ikka täiega.

Taustaks: Engelsstaub «1226 AD»

Pärast pikka pausi

Nädalane paus blogimises on ikka üsna pikk vaheaeg... kuid polnud seda soovi, viitsimist ja tahtmist. Tervis ka ei võimaldanud: kas oli omal rõlge olla või vaakus Krafinna 39. kraadise palaviku käes. Mida sa siin blogid. Televiisor näitas samuti miskeid Oscaritega auhinnatud filme, ehk siis rämpsu. Suisa nutt ja hala, kuid tegelikult on tuju hoopis hea, sest gripp (või mis iganes see ka oli) hakkab meie majast taanduma ning sestap tujugi taeva poole kerkib. Lisaboonuseks hommikune ere päike, mis rajult lund sulatab!

Taustaks: Ikon «Black Roses»

Wõrk

Teen täna lühidalt. Meil on kodus nüüd raadiolink ning wõrk lippab nagu loom. Kui ärakärvanud switch ka veel välja vahetada ja Krafinna masin wõrku lükata, siis peaks küll e-õnn meie õuel olema.

Taustaks: Helium Vola «Selig»

Who Framed Roger Rabbit (1988)

Sattusin laupäeval sellenimelist filmi vaatama. Üldiselt enam kui tüütu nähtus ning poleks ma viibinud sellises olekus ja sellises kohas, siis oleks ma kindlasti miskit muud tegevust leidnud. Olin nimelt oma ema eelsünnipäeval Pärnus ning olin sellises hästi ägisevas olekus, kõht head-paremat täis. Telekavaatamine tundus sellisel puhul kohe jõukohane tegevus olevat. Filmi «Who Framed Roger Rabbit» nautimiseks oli minus siiski veel liialt palju tervet mõistust ja kriitikameelt säilinud. Mäletan, et kunagi ammu, siis kui videomakk ja konspiratiiv-nasaalne kõneviis veel tegijad olid... vaat siis tundus see film kuidagi etem olevat! Kuigi, miski eriline tegija polnud film ka sel ajal. Jääb vaid huvitav tehniline lahendus, mis kahjuks juba filmi läbivaatamise hetkeks ära jõuab tüüdata.

Taustaks: The Crüxshadows «Leave Me Alone (Shaft 20/20 mix)»